Tarmo Kriis: igaüks lobistiks ei sobi

„Teatud mõttes on see selline omaette töö, kuidas veenda teisi, et sul on õigus,“ vastas Kriis küsimusele, kui keeruline on riigikogus lobitööd teha. Tema hinnangul on oluline omada suhteid rahvasaadikutega ning tunda suurt osa Eesti ühiskonnast.

„Enda vanast praktikast tean, et tihtipeale valdavast kirjade kirjutamisest riigikogule jääb ikkagi väheks. Peab olema konkreetne isik taga, kes läheb ja veenab, et antud juhul see, mis on kirjas, on oluline ja selles mõttes lobistiks igaüks ei sobi,“ kõneles Kriis.

Ta pidas lobitööd ajakulukaks, sest juba seaduseelnõude menetlemine on aeganõudev protsess. „See kindlasti ei toimi nii, et täna saadan kirja ette, küsin kohtumist ja homme võib oodata tulemust. See oleks naiivne,“ rääkis ta.

Üldiselt leidis Kriis, et lobistide tegevust ja lobeerimist peetakse halvaks, aga tegelikult on see tema hinnangul demokraatliku protsessi üks normaalne osa.

„Selleks meil ju rahvasaadikuid valitakse, et nad esindaks valijate huve. Kui nad tegutsevad valijate huvides ja riigikogu toetub neile, siis mis on selles ebaloomulikku,“ rääkis Kriis. „Kindlasti on neid, kellele ei pruugi need otsused meeldida, aga põhimõtteliselt kritiseerida lobistamist kui sellist ei ole otseselt põhjust.“

Tema hinnangul peaks murelikuks muutuma siis, kui lobitööd enam ei toimuks, sest kes siis valmistaks ette eelnõusid, kuidas saaks neid muuta ja kuidas teha parandusi. „Demokraatia ju tuginebki sellele, et kõigil on võimalus mingil moel kaasa rääkida või teha ettepanekuid või omada ressursse, et neid ettepanekuid teha,“ ütles Kriis. Ta märkis, et samasugune põhimõte toimib Euroopa Liidus laiemalt ja ka Euroopa komisjonis, kus on tugevad lobigrupid, kes samuti tegelevad enda huvides.

„Ma ei usu, et keegi peaks seda amoraalseks või ebaloomulikuks.“