Nostalgia. Nähtamatu mehe silmapaistev äri

Silberauto enamusomanik ja juht Väino Kald­oja peab elus kõige olulisemaks töökust ja õnnelikke juhuseid. Just juhuse tõttu sattus Kaldoja kokku Mercedes-Benzi võtmefiguuridega ja sealt sai alguse koostöö, mis on kestnud 23 aastat. “Nagu elus tihtilugu on, toimuvad palju asjad sõltumata sinust ja sinu püüdlustest,” räägib Kaldoja. “Juhustel on elus väga suur roll, aga juhused üksinda ei toimi – sul peab ikka olema ka kindel tahe ja visioon.”

Väikelinnas Tapal sündinud Kaldoja oli auto­lummuses juba lapsepõlves ning pärast Nõo keskkooli lõpetamist oli loomulik samm minna õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti.

Ta puutus  tudengina kokku tollaseid eliitautosid Volgasid ja Tšaikasid haldava ministrite nõukogu autobaasiga, kui käis seal taskuraha teenimas. Asutus innustas teda õppima vaid viitele, sest cum laude lõpetaja sai suunamisel esimesena töökoha valida.

1979. aasta suvel ministrite nõukogu autobaasi vaneminsenerina tööle määratud Kaldoja vastutusalaks olid ka välissidemed. Autobaasi garaažides oli tollastes oludes Eesti parim sisseseade, enamik välismaistest seadmetest oli ostetud maailma autonäitustelt.

Kohtumine tippjuhiga. Kuna autobaas oli aastatel 1979–1980 muretsenud väliskülaliste sõidutamiseks neli Mercedest, astus Kaldoja Moskvas olles sageli sisse ka Mercedes-Benzi esindusse. Soojad suhted esinduse juhi Lothar Gleitzega viisid selleni, et autobaasi direktoriks tõusnud Kaldoja sai 1980ndate lõpus kutse väisata Saksamaal Frankfurdi automessi.

Hiiglaslikul messialal sattus ta juhtumisi kokku ühe Mercedes-Benzi tippjuhiga, kes tundis suurt huvi Eesti vastu. Aasta oli 1988 ja Baltimaades algamas murranguline aeg. “Ma ei tea tänase päevani, kes oli see mees, aga ta pidi olema kõrge ametnik Mercedes-Benzi peakontorist, sest tal olid automessil lausa oma bürooruumid,” meenutab Kaldoja. “Vestlesime pool tundi ja ma keskendusin kõik see aeg sellele, kuidas lisaks sõnadele anda edasi emotsiooni, et me tahame, suudame, saame, oskame ja võime olla suure autokontserni koostööpartner.”

Kaldoja kinnitusel järgnes vestlusele vilgas teleksitekstide – tollal oli teletaip praktiliselt ainus side­vahend välisriikidega suhtlemisel –, ettekannete ja delegatsioonide läbirääkimiste aeg. Kõik päädis sellega, et 6. juunil 1990 sõlmis ministrite nõukogu autobaas Mercedes-Benz AGga koostöölepingu ning sama aasta 13. detsembril avati Tallinnas Tatari tänaval Mercedes-Benzi ametlik esindus. “Avada Eestis oma esindus – ega see polnud sakslaste jaoks lihtne otsus, tagantjärele vaadates võib seda isegi väikeseks poliitiliseks imeks pidada,” lisab Kaldoja.

Ei mingit õnnitlust. Kui Eesti augustis 1991 iseseisvus, laekus Mercedes-Benzi peakorterist Stuttgardist kiri, mis ei sisaldanud mitte õnnitlust iseseisvumise puhul, vaid teadet, et kontserni koostööpartner ei saa iseseisvas riigis olla riiklik ettevõte. Et jätkata koostööd Saksa autotootjaga, tuli moodustada erafirma. Viis osanikku eesotsas Väino Kald­ojaga asutasid 1993. aasta suvel ASi Silberauto.

Kaldoja sattus omamoodi delikaatsesse olukorda. Ühelt poolt oli ta nüüd eraettevõtja staatuses ja teisalt pidi riigikantselei autobaasi (endine ministrite nõukogu autobaas) direktorina hoidma ettevõtet vee peal. “Mind kutsuti Toompeale ja öeldi, et raha ei ole, aga transporditeenus peab valitsusele olema tagatud,” sõnab Kaldoja. Riigikantselei ­autobaas leidis väljapääsu selles, et hakkas tegutsema turumajanduslikel alustel ja teistele soovijatele valitsusega võrdsetel tingimustel sõidukeid välja rentima. Kliente oli küllaga, sest Eestisse saabus üha enam väliskülalisi.

Kaldoja lahkus autobaasi direktori kohalt 1995. aastal ja asus Silberauto probleeme lahendama. Suurim mure oli Soome firma Veho, mis oli olnud 50 aastat Mercedes-Benzi partner ja tegi Stuttgardis kõvasti lobitööd, et Silberauto ei saaks kaubamärgi esindusõigust. “Mul paluti Stuttgardis alla kirjutada lepingule, millega Silberauto oleks loobunud soomlaste kasuks,” räägib Kaldoja firma kriitilisemast hetkest. “Keeldusin, sest minu eneseväärikus oli kõrgem kui selliste meetoditega organiseeritud koostöö Mercedesega. Koju tagasi jõudes, saatsime Stuttgarti ka ametliku äraütlemiskirja, ehkki me ei oleks pruukinud seda teha.”

Veel üks juhuste mäng. Mõne aja pärast saabus Silberauto kontorisse Mercedes-Benzi uus esindaja Skandinaavia regioonis Eckhart von Sass, kellega koos arutati läbi kõik poolt- ja vastuargumendid seoses Silberauto võimaliku koostööga Vehoga. “Von Sassil oli kaasas paks dokumendipakk, mis kajastas senist koostööd Mercedez-Benziga,” meenutab Kaldoja. “Ta ütles, et Silberauto on teinud kõike väga hästi, välja arvatud üks viga, Stuttgarti saadetud kiri. Meile heideti ette, et me oleme liiga ausad ega võidelnud enda eest lõpuni.”

Läks veel veidi aega ja Silberauto sai Mercedes-Benzi kaubamärgi esindusõiguse ehk õiguse lisaks teenindusele müüa Eestis nende sõidukeid. Kaldoja hinnangul oli ka von Sassi külaskäik juhuste kokku­sattumus. “Ühel hetkel oled justkui kõik kaotanud ja siis äkki avaneb mingi uks. Alles hiljem sain teada, et von Sassi üks vanavanem on Saaremaalt pärit baltisakslane. Ja et oma olemuselt on von Sass põhimõtteline ja ääretult aus inimene.”

Teletaip – aken maailma

Sidepidamiseks välisfirmadega oli 1990ndate alguses parim tehniline vahend teletaibiaparaat. Faksid ja mobiilid olid Eestis siis veel suhteliselt haruldased. Teletaip oli trükimasinat meenutav telegraafiaparaat, mis trükkis vastuvõetava telegrammi automaatselt paberilehele.“Proovisime Mercedes-Benzi peakontoriga suhelda ka faksi teel, aga välismaist numbrit valida oli praktiliselt võimatu,” räägib Väino Kaldoja omaaegne äripartner Arno Sillat. “Telefoniliinid käisid nii-öelda läbi Moskva ehk et liinidel olid tollal lugematud filtrid ja releed vahel.”Sillati sõnul olid paljudel Eesti ja välismaa ettevõtetel teleksi­aadressid ja nende vahel liikus info tõrgeteta. “Tegelikult oli lääne­maailmas juba ka täiesti toimiv faksiühendus, teleksit kasutasid nad meiesuguste ida­eurooplastega ühenduse pidamiseks,” lisab ta.Sillati sõnul  tekkis teinekord probleeme sobiva paberi muretsemisega. “Sageli saime paberirulle, mis tulid meie aparaadi jaoks sõna otseses mõttes parajaks saagida,” muigab ta.Sillat töötas Kaldoja kolleegina endises ministrite nõu­kogu autobaasis ning oli ASi Silberauto algusaastatel firma tegevjuht. 2003. aastal müüs Sillat osaluse Silberautos kaasaktsionär Kald­ojale. Praegu on Sillat Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juht.

 

Sai alguse ministrite nõukogu juures

1979 – Ministrite nõukogu asjadevalitsuse autobaas (hilisem riigikantselei autobaas) soetas väliskülaliste sõidutamiseks esimese Mercedes-Benzi keskklassi auto. Järgmisel, olümpia-aastal osteti veel kolm Mercedest.Tallinna Polütehnilise Instituudi 1979. aastal lõpetanud Väino Kaldoja asus tööle ministrite nõukogu autobaasi, 1988–1995 oli autobaasi direktor.06.06.1990 – Autobaas sõlmis Saksamaa autotootjaga Mercedes-Benz AG auditeeritud töö­koja lepingu, mis andis õiguse teenindada Mercedese autosid.13.12.1990 – Mercedes-Benz AG avas Eestis ametliku esinduse.16.07.1993 – asutati AS Silber­auto, mille omanikud olid 5 eraisikut eesotsas Väino Kaldojaga.03.09.1993 – AS Silberauto kantakse äriregistrisse.1995 – Silberauto sai lisaks Mercedes-Benzi autode müügiõiguse.Praegu esindab Silberauto kauba­märke Mercedes-Benz, Jeep, Lancia, Fuso ja Mitsubishi.Müügi- ja teeninduskeskused asuvad Tallinnas (Järvel ja Ülemistes), Maardus, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Jõhvis, Rakveres, Viljandis ja Viljandimaal Tänassilmas.Silberautol on Leedus tütarfirma Silberauto UAB ning Eestis tütarfirmad Silwi Autoehituse AS ja OÜ Tarfurgo, mis tegelevad ­autoehitusega.Silberauto käive oli 2012. aastal 167,3 miljonit eurot ja kasum 6,7 miljonit eurot.Silberauto enamusomanik on Väino Kaldoja (55,28% eraisikuna ja 43,46% OÜ Veerenni Autokeskus kaudu).

 

Kaldoja genereeris ideid

Arno Sillat, AMTELi juhtTulin Väino Kaldoja kutsel tööle ministrite nõukogu auto­baasi vahetult pärast seda, kui 1990. aasta lõpus sõlmiti koostööleping Mercedes-Benziga. Pärast ASi Silber­auto moodustamist olin firma tegevjuht kuni 1999. aastani. Väino hoidis alguses vähemalt vormiliselt ennast eemale, ehkki oli tegelikult kogu aeg hingega asja juures. Firma käimajooksmine oli fanaatiline meeskonnatöö. Näiteks meie Väinoga täiendasime üksteist väga hästi. Tema oli ideede generaator ja mina tegelesin rohkem finants- ja analüütilise poolega.

Silberauto on usaldusväärne firma

Tiit Vähi, ASi Silmet Grupp nõukogu esimeesVene ajal oli mul ametiautoks Volga ja isiklikuks autoks Žiguli. Ministriks olles oli algul ametiauto samuti Volga, mis pärines ministrite nõukogu ­autopargist. Pärast peaministrina oli mu ametiauto Mercedes-Benz. Kui ma poliitikast lahkusin ja hakkasin eraäri tegema, siis loomulikult võtsin ma endale autoks minu arvates kõige parema masina – Mercedese. Praegu sõidan ma Mercedes S 500ga. Ma tean, et Mercedes-Benzil on tulemas uus mudel, mille vastu ma kindlasti tunnen huvi.Väino Kaldoja firma Silber­auto on väga usaldusväärne. Kõik vajalikud hoolde- ja remonditööd olen oma autodele lasknud teha Silberautos.

 

Mis juhtus Eesti ärimaailmas 1990. aastate alguse septembris?

23 aastat tagasiTallinnas avati NSV Liidu-Soome ühisfirma Esva kalapulgatehas. Esva järglane AS Paljassaare Kalatööstus kuulub alates 2001. aastast Leedu Viciunai gruppi.Üheksa meest – Rein Kaarepere, Tõnu Laak, Peeter Luik, Rain Lõhmus, Sulo Muldia, Andres Saame, Toomas Sildmäe, Olari Taal ja Hannes Tamjärv – moodutasid võrdsete osanikena Hansapanga asutajafirma AS Rebaco. 1991. aasta alguses lahkusid Rebaco asutajate seltskonnast Luik ja Muldia ning nende asemele said Heldur Meerits ja Jüri Mõis.

22 aastat tagasiEetrisse tuli esimene täisprogrammiga lokaalraadio Raadio Tartu.

21 aastat tagasiMajandusministeeriumi juurde loodi Saksamaal erastamist korraldanud Treuhandi ees­kujul Eesti Erastamisettevõte. Riigi­varaameti ja erastamisettevõtte põhjal loodi 04.08.92 Eesti Erastamisagentuur.

20 aastat tagasiArmin Karu registreeris kasiino­äri korraldamiseks ASi Benetreks Casino Group, mis võttis õige pea kasutusele kaubamärgi Olympic. (Alates 17.02.04 kannab firma ärinime AS Olympic Casino Eesti.)Rahvusvahelisel auto­messil Tallinnas esitleti Eestis valminud klaasplastist kerega autot Vilgas, mille ehitas valmis AS Remex.

19 aastat tagasiHotellist Palace sai esimene neljatärnihotell Eestis.Loodi AS Hansatee Grupp, milles võrdselt 45 protsenti kuulus Inreko Laeva ASile ja RASile Eesti Merelaevandus ning 10 protsenti omas Eesti Ühispank. (Alates 23.01.02 kannab Hansatee Grupp ärinime AS Tallink Grupp.)Tartu maakohus kuulutas välja Tartu Kommertspanga pankroti. (TKP sai tegevuslitsentsi 13.02.92, enne seda tegutses alates 26.09.88 NSVLi riigipangalt saadud tegevusloa alusel.)Teel Tallinnast Stockholmi uppus Soome Utö saarest 20 miili kaugusel tormis E-Liini ASi reisiparvlaev Estonia. Hukkus 852 reisijat ja meeskonnaliiget, päästeti 137 inimest. 

18 aastat tagasiTegutsema hakkas äriregister ja jõustus äriseadustik, mille kohaselt pidid kõik firmad end ümber registreerima kahe aasta jooksul ehk hiljemalt 01.09.97.

 

Äripäev 25

Äripäev tähistab järgmise aasta oktoobris 25. sünnipäeva. Sellest tähtpäevast ajendatult käivitasime uue rubriigi Äri 25.Iga kuu viimasel reedel teeme põgusa tagasivaate, mis on antud kuul Eesti majanduses viimase 25 aasta jooksul juhtunud.Rubriigis keskendume ühele tollast aega hästi iseloomustavale persoonile, sündmusele või tehingule, lisaks anname lühemaid tähelepanekuid ununema kippuvate faktide kohta.Toimetus on huvitatud ka lugejate meenutustest. Kui teil on mõne meie esile toodud sündmuse, tehingu või muu fakti kohta huvitavat infot, siis jagage oma meenutusi aadressil [email protected] või [email protected]