Omavalitsused ajagu oma rida, küll ettevõtjad aitavad

Omavalitsused hoolitsegu euroraha eest. Selle asemel, et justkui eesmärgiga ettevõtlust aidata ettevõtlusesse sekkuda, peaksid väikesed omavalitsused muretsema ja hoolitsema selle eest, et mahajäänud piirkondadele mõeldud euroraha ikka jõuaks sinna, kuhu see on ette nähtud. Tuleks analüüsida eelmisel rahastamisperioodil tehtud vigu, vajaduse korral peaks sekkuma ja taotlema määruste muudatusi. Küll neid ettevõtjaid jaguks, kes tahaksid mahajäänud piirkonnas toetuste abiga äri ajada. Väikestel omavalitsustel endil kõigeks raha ei jätku.

Enamik ettevõtjaid on kindlasti huvitatud ja nõus kaasrahastama oma tegevuspiirkonda jäävaid taristuprojekte, näiteks sildade ja parklate ehitust, kiirema interneti saamise võimalust, stabiilsemat ja/või suuremat energiaga varustatust, investeeringuid puhtamasse keskkonda jms. Kuna aga omavalitsuse esitatud projektides nõutakse tavaliselt väiksemat omafinantseeringut kui eraettevõtja omades, siis nendes projektides, kus kasu on mõlemapoolne, näen infrastruktuuri parandamises selget koostöövõimalust.

Kuna väikevalla tulevik teeb mind murelikuks, olen ettevõtjana ikka kohalikel valimistel kandideerinud. Lisaks kasumisoovile tahaks ju, et ümbritsev imekaunis ja puhas loodus säiliks ja taastuks. Veel sooviks, et pärast pingelist tööd oleks võimalik sportida, tegeleda rahvakultuuriga ja/või niisama teiste inimestega meeldivas keskkonnas suhelda. Loomulikult vajame kõik ka turvatunnet olukorraks, kus ise enam endaga hakkama ei saa.

Koostööd peavad tegema kõik. Suuremad omavalitsused tegelevad selle kõigega ja paljud saavad ka väga hästi hakkama. Väiksemates valdades pole aga nende eesmärkide saavutamine ilma ettevõtjate abita võimalik. Siin peavad kõik omavahel koostööd tegema - nii riik, kohalik omavalitsus, erinevad tõukefondid, MTÜd, RMK kui ka ettevõtjad.

Seega tuleb otsida võimalusi, et kohalikel ette­võtetel oleks võimalik maksuvabalt panustada kohaliku elustandardi parandamisse. Kohapeal elavad ettevõtjad teeksid seda kindlasti. Eeskuju survestaks ümbritsevasse keskkonda panustama neidki ettevõtjaid, kes elavad mujal. Selline soodustus võtaks kirgi maha ka vaidlustes maaelu arengukava sammaste üle. Raha jõuaks lõpuks ikka sinna, kus teda kohalike arvates parasjagu kõige rohkem vaja.

Küsimus on ju tervikuna selles, millises Eestis ma tahaksin elada. Millisesse Eestisse tahaks elama jääda minu maaülikoolis õppiv poeg või tuleks tagasi Austraalias töötav ja õppiv tütar. Kas sellisesse, kus elu on koondunud tõmbekeskustesse, kus väljalüps lehma kohta on maailma suurim, suudetakse toota maailma odavaimat piimapulbrit, juustu, piiritust?

Või siis hoopis sellisesse, kus suudetakse ja osatakse toota väikestes kogustes kalleid, kvaliteetseid ja omapäraseid toiduaineid ning tarbekaupu, kahjustamata samal ajal loodust, mille keskel elame?

Kaldun arvama, et võti on viimases. Kohalik omavalitsus saab siin koostöös ettevõtjatega samuti kaasa aidata.