Hobi. Rehealune leid andis hobi

Hein avastas mööbli restaureerimise sel suvel. Ta otsis puhkuse ajal Saaremaa talus tegevust, kui pilk jäi pidama rehe all vedelevatel kirstudel. Talu on Heinal juba viis aastat ja eks ta oli neid kirste enne ka näinud, aga mõttelt neid putitada tabas ta end just seekord. “Võtsingi siis esimese kirstu ette ja hakkasin ­uurima, kas sellega on midagi teha,” lausub ta.

Kolm kirstu kolmel moel. Kolm rehe alt leitud kirstu olid pärit 19. sajandist ja väga viletsas seisus: kaaned katki, lukud ja hinged roostes, puukoid kõvasti uuristamistööd teinud. Ühel kirstul polnud põhjagi.

Esimeseks taastamistööks valis Hein enda sõnul kõige uhkema kirstu, sellise, millel olid metall­äärised ja -vitsad. Võrreldes teistega oli see aga ka kõige nõudlikum töö. “Mõtlesin, et teen ta ilusaks ja taastan ka kõik metallosad ära. Need on nüüd sepa käes ja peaksin varsti kätte saama,” ütleb Hein. Samas tunnistab ta, et talv tuleb jälle peale ja tal ei ole sellist sooja ruumi, kus kirstu kallal nokitseda. Kaks teist kirstu nõudsid vähem tööd ja on vahepeal valmis saanud.

Hein on kirstude juures kasutanud kolme restaureerimisviisi. “Üks variant on ese harjaga puhtaks pesta, vaha peale panna ja ühendused siit-sealt ära parandada,” räägib Hein. “Sel juhul tuleb ehtne variant,” lisab ta. Kui eesmärk on täiesti uue väljanägemisega ese, tuleb tugevamalt lihvida. Kolmas variant on vahepealne – jätad vanemat hõngu külge ja kõike ära ei lihvi ega värvi.

Töö algab värvi eemaldamisega. Iga kirstu puhul tuli alustada vana värvi mahavõtmisest. “Lisaks tahtsid tapid parandust, sinna oli vaja kiilud sisse lüüa, liimi vahele panna,” räägib Hein. Mõnes kohas oli puit nii ära ussitanud, et see tuli asendada. “Saagisin need osad välja ja panin uued lauad – liimisin ja tappisin need sinna sisse,” jätkab ta. ­“Ääred said ka pahteldatud, nii et kui värvi alla läheb, siis ei ole midagi näha.”

Ühe kirstu otsustas Hein jätta võimalikult ehtsaks. Selle pesi ta pärast värvi mahavõtmist korralikult puhtaks, tegi parandustöid ja pani vaha peale. “Muud sinna ei läinud, ei krunti ega värvi,” lisab ta. Vaha kestab kaua, kaitseb puitu ja annab kena läike, kiidab Hein.

Omajagu vaeva nägi Hein põhjata kirstuga. Uue põhja jaoks sai välja selgitatud, et kirst on tehtud kuusepuust. Tuvastamisabi sai ta asjatundjatelt Puumarketist. “Vanad profid näevad okste ja tooni järgi – ütlesid kohe, millega tegu,” ütleb ta.

Lisaks puudus põhjata kirstul alumine laua­rida, mille lisamine oli Heina sõnul korralik väljakutse. Kuna kast pidi püsima koos lukktappide, mitte liimi abil, ja kirstu küljed olid veidi erineva kõrgusega, siis oli alumise rea lisamine justkui pusle väljalõikamine.

“See tapi tegemine oli kõige raskem töö – nii täpselt oli vaja saagida,” muljetab Hein. “Tööstuslikult käib see kiiresti, aga käsitsi – saed tasakesi, mõõdad – kui natuke eksid, jääb asi logu.”

Uue põhja ja lauarea saanud kirstule andis Hein veel kord liivapaberit maitsta. Ilmselt jõhkramalt, kui mõni ekspert soovitaks – mitte käsitsi, vaid ketaslõikuriga. Oma sõnul tegi ta seda teadlikult efekti saavutamiseks. Kuna lauad olid puukoidest näritud ja täis justkui väikesi süstlaauke, oli vaja pealmine kiht maha saada, et käigud välja tuleksid. “Tahtsin muuta pinna krobeliseks, et oleks näha, et kirst on vana,” selgitab ta.

Järgmisena kandis ta kirstule mitu kihti kruntvärvi ja hiljem ka veepõhise puidulaki. Seejärel sai kirst ümber uued rihmad ja nahast äärised.

Kogemus annab õppetunde. Algaja teeb ikka vigu ja sellest annab kinnitust ka Heina uitmõte. “Kuna esimesel kirstul olid metallist nimetähed, mis kattusid täpselt minu naise nimega, siis teisele otsustasin panna enda initsiaalid,” jutustab Hein.

Ta lõikas nimetähed välja lehma­nahast ja kinnitas kaanele nahaliimiga. “Aga see polnud vist ikkagi päris õige liim,” tunnistab ta. “Kui sõrmega vastu minna, siis tundub, et võib lahti minna.”

Niisuguseid vigu on ette tulnud rohkemgi. Kuigi Hein käis enne tööde kallale asumist elukutselise restauraatori juures õpetussõnu nõutamas, tulevad suurimad tarkused kogemusega.

Näiteks tõmbus ühe kuu aega toas seisnud kirstu puit kokku ja pahtelduskohad muutusid praguliseks. “Jälle üks õppetund juures,” naeratab Hein. “Kui kolmandat kirstu teen, pean silmas pidama, et sada aastat väljas olnud asi tahab ruumis natuke kuivamist,” räägib ta.

Roostes lukk happega töökorda. Väga huvitav osa kirstude juures on Heina sõnul kinnitused. “Lukud on kihvtid,” muheleb ta. “Ühe kirstu lukk, isegi sada aastat hiljem, oli küll roostes ja tahtis puhastamist, kuid täitsa töökorras,” ütleb Hein. Teise kirstu sees vedeles sama vana tabalukk võtmega. “See oli nii roostes, et võti ei liikunudki,” meenutab Hein.

Roostest puhastamiseks on Heina sõnul kaks võimalust. Üks on tavaline poes müüdav roostesurm, kuid see on pigem pealispindne vahend. Tõsisemaks puhastuseks on vaja fosforhapet. Tegemist on tugeva happega, mis võtab rooste kuni lõpuni välja. “Seda ma ise ei hakkanud muretsema,” ütleb Hein. “Kuna metallosadega tegeleb sepp, siis jäi ka see tema peale. Tal läks mitu nädalat, et seda kuskilt hankida, aga ta sai selle.”

Kas restaureerimist päris hobiks nimetada, Hein ei tea. “Aga tore kõrvaltegevus on see küll,” tõdeb ta.  “Et hakata asjaga kõrgel tasemel tegelema, sinna on veel aastatepikkune töö. Mina olen täielik amatöör,” lisab ta.

Margit Kõrvits: väärt ese nõuab teadmisi

“Restaureerimine on eelkõige käsitöö ja seetõttu ka muljetavaldav tegevus,” leiab Margit Kõrvits, kes alustas neli aastat tagasi vana mööbli taastamise äri, mis on kasvanud brändiks Tamara1965. Kõrvits märgib, et on ise kõrvaltvaataja. “Mõne kapi või laua olen suvekodus ette võtnud, aga põhiliselt olen selle tegevuse siiski proffidele usaldanud,” räägib ta.“Väga võluv on näha tööd etappide kaupa,” ütleb Kõrvits ja kiidab restauraatorite kannatlikkust, püsivust, järjekindlust ja head stiilitunnetust.

Ilusat asja ei tasu rikkuda. Neile, kellele restaureerimine on hobi, soovitab Kõrvits enne väärtusliku eseme kallale asumist teadmisi hankida. Tema sõnul on piisavalt kursusi ja oleks tark mõni läbida. “Muidu võib väga lihtsalt asja ära rikkuda.”Kust aga Tamara1965 oma taastatavad aarded leiab? “No ega ükski seeneline oma seenekohta reeda!” naerab Kõrvits, aga tunnistab, et enamasti ­Euroopast.Mööbli hinna määrab tema sõnul turg – nõudlus, disain ja materjal, aga ka viimistluskihtide arv, mööbli suurus, parandamist või vahetamist  vajavate osade hulk.Kõrvits märgib, et tema ette­võte on saavutanud stabiilsuse. “Restaureerimine on eelkõige seotud inimressursiga, seetõttu pole loota kiiret kasumit,” selgitab ta ja lisab, et töö on ­aeganõudev ega jõua võistelda suurtootmistega.Kõrvits märgib, et restaureeritud mööblist on huvitatud inimesed, kellel on välja kujunenud kindel sümpaatia mingi stiili vastu või austus möödunud ­aegade ees.

 

 

Parim on näha oma töö tulemust

Christer Noor, Tamara1965 restauraatorRestaureerimise juures meeldib kõige rohkem näha oma töö tulemust. See, kuidas mõnest täiesti lootusetust mööblitükist võib saada kvaliteetse sisustuselemendi.Aga kuidas restaureerida? Esimene etapp on proovida restaureerimist vajav ese vajadusel osadeks võtta. Oluline on osade märkimine, et hiljem teaks õigesti kokku panna. Siis vanade viimistluskihtide eemaldamine, lihvimine (ikka käsitsi) ja vajadusel ka puiduparanduste tegemine. Liimist puhastamine peab toimuma kohe pärast liimimist, et ei jääks näha liimimise jääke.Metallesemeid (lukud, käepidemed) saab puhastada metallvillaga.Kõik oleneb, millist viimistlust soovitakse. Kui näiteks soovitakse mööblit hiljem värvida, võib kasutada kuumaõhupuhurit või fööni vanade viimistluskihtide eemaldamiseks. Kodust fööni selleks kasutada ei saa, sest tavaline föön ei puhu piisavalt kuuma õhku. Kui soovitakse mööblit hiljem õlitada või lakkida, siis ei tohikski fööni kasutada, et vältida hilisemaid musti laike või põletusjälgi. Sel juhul tuleks kasutada värvi­­eemalduskeemiat vastavalt juhendile. Enne töö alustamist soovitan kindlasti kirjandusega tutvuda või otsida abi internetist.Olemas võiksid olla elementaarsed töövahendid: kuumaõhupuhur, kaabits, puiduliim, haamer, kruvikeerajad, pitskruvid. Enamiku töövahenditest peaks leidma igast suuremast ehituspoest. Sealhulgas värvieemaldusvahendid, lakid, õlid, liimid.