Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tulud maksust vabaks
Hiljuti tunnistas LHV Groupi juhatuse liige Erkki Raasuke, et ei soovi pealinlasena Tallinnale tulumaksu maksta. Endine majandusminister Meelis Atonen ei soovi aga ilmselt üldse kuhugi tulumaksu maksta ning pakkus välja see maks Eestis kaotada. Äripäeva toimetus on alati toetanud põhimõtet mitte karistada tulu teenimist maksuga, vaid hakata maksu koguma alles siis, kui seda teenitud tulu hakatakse kulutama. Seetõttu toetame ka Atoneni ideed ning teisigi, kus sama põhimõtet järgitakse.
Meenutame siinkohal, et eelmisel “Eduka Eesti” konkursil soovitas Swedbanki vanem investeeringute juht Tarmo Tanilas Eesti edu ja jõukuse kasvatamise hoovana just eraisikute tulumaksu kaotamist. “Julgen riiki edukaks nimetada alles pärast seda, kui meil on välja kujunenud korralik keskklass ning kui Eestisse soovitakse tulla tööle rohkem, kui siit väljapoole kiputakse,” kirjutas Tanilas tänavu jaanuaris tulumaksu kaotamise plussidest.
Ühtlasi on Meelis Atoneni mõte igal juhul hea maksuteemalise avaliku debati elavdamiseks ning ka poliitikud võiksid sellele nüüd kaasa mõelda ja kaasa arvutada.
Miljard lisaks kätte. 2014. aasta riigieelarves on tuludena ette nähtud ligi 650 miljonit eurot juriidiliste ja füüsiliste isikute tulumaksu. Koos kohalikesse eelarvetesse laekuva tulumaksuga ulatub summa hinnanguliselt miljardini. Seega jääks tulumaksu kaotamisel eraisikutele ja ettevõtjatele kätte kokku miljard eurot rohkem, mida oma äranägemist mööda kasutada. Osa sellest jõuab kohe eelarvesse tarbimise kasvu kaudu. Suur osa läheb kindlasti ettevõtluse edendamiseks, mis omakorda järgmisel ringil riigi tulusid kasvatab.
Tulumaksu kaotamine kui atraktiivne samm tõmbab taas suuremat tähelepanu Eesti lihtsale – seeläbi siis isegi veel lihtsamale – maksusüsteemile. Üheprotsendilisele tulumaksu vähenemisele reageerivad ehk vaid tõelised maksufriigid. Kui aga öelda kogu maailmale, et tulge ja teenige nii palju, kui jõuate, meie teilt tulumaksu ei taha, siis see on juba väga atraktiivne nii oma inimestele kui ka väliskapitalile. Võib olla kindel, et seda juba meie naaber Läti üle ei trumpa.
Eesti majanduse suurima ohuna nähakse praegu kiiret palgatõusu. Tulumaksu kaotades on kardetud 5–6protsendiline palgakasv sisuliselt ühe liigutusega kolmeks aastaks ette ära tehtud ning ettevõtjaid ei pea selle pärast niipea muret tundma. Töövõtjad aga on ühe hüppega eesmärgiks olevale Soome palgatasemele viiendiku võrra lähemale jõudnud. Väheneb majandusmigratsioon ja rohkem kvaliteetseid töökäsi leiab rakendust Eestis.
Kust leida kate? Mõistagi kerkib kohe peamise küsimusena, kust saada eelarves puudujääv raha. Kui juba hiljutise 24 miljoni euro puhul tuli katteallikaid siit ja sealt kokku kraapida, siis nüüd on summa ju märksa suurem. Võimalusi on erinevaid. Atonen soovitab näiteks võimalustena ettevõtluses litsentsitasude kehtestamist ja ressursi maksustamist.
Toimetuse arvates tuleks eeskätt üle vaadata maamaksu (kinnisvaramaksu) kui rikkuse omamist, mitte tulu teenimist puudutava maksu põhimõtted. Näiteks (taas)kehtestada kõrgem maamaks eeskätt just omavalitsuste eelarvet silmas pidades. Käibemaksu laekumine kasvab koos tarbimisega, samas vähenevad jõukuse kasvades eelarvest tehtavad sotsiaaltoetused ehk vähenevad kulud. Tulumaksuametnikud saavad aga asuda tõhusalt võitlema hoopis käibemaksupettustega, kust oodatavat lisatulu võib hinnata juba sadades miljonites eurodes. Kaaluda võib ka alkoholiaktsiisi suuremat tõstmist. Samuti väljavõetavate dividendide teatud ulatuses sotsiaalmaksuga maksustamist, mis pärsiks soovi dividendides sisuliselt palka maksta.