Peeter Koppel: riik on "igas pulmas peigmees"

See ettepanek on tehtud selgelt õiges suunas. Eesti on haigestunud päris tõsisesse tõppe nimega etatism. Etatism on usk, et riik kui selline on ülim eesmärk iseeneses ning seega on täiesti loomulik, et riik on seega igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke. Reguleerib kõike. Osaleb kõiges. Oma räigeimas vormis on etatism institutsionaliseeritud vägivald. Vägivalla ohvrid haigestuvad aga lõpuks kuulekusse, mida iseloomustab lootusetus ja intellektuaalne stagnatsioon. Apaatsetena heidetakse end riigi/valitsejate jalge ette. Toitke meid. Öelge meile, kuidas peab. Maksustage kedagi (teist)!

Progresseeruva etatismiga kaasnevast bürokraatiast ja ülereguleeritusest saab teatud hetkest alates väga suureteraline liiv rikkuse loomise masina hammasrataste vahel ning edaspidi toimub selle masina „määrimine“ moel, mis on ebaefektiivne, moraalselt küsitav ning viimases faasis tõenäoliselt suisa korruptiivne. Etatism viib sündikalismini, kus luuakse soodne ärikeskkond n.-ö. omadele ja omad teevad selle eest sageli rahas mõõdetavaid teeneid. Sündikalism on see, mida siinsed intellektuaalid sageli ekslikult turumajanduseks peavad. Sündikalism on see, mis loob ekstreemse kihistumise ning „valitseva“ eliidi täieliku võõrandumise neist, kelle huve nad justkui esindama peaks.

Kui mõistlikuks seda peate ja kes see võiks oma eesmärki kanda?

Absoluutselt igasugused ettepanekud/meetmed etatismi kui sellise progresseerumise kontrolli alla saamiseks on teretulnud. Mida rohkem funktsioone riik enda kanda võtab, seda nõrgemaks jääb erasektor. Funktsioonid, mida erasektor teatud ajani täitis vabatahtlikult ja efektiivselt, muutuvad selliseks, kus kõik vahivad suud lahti ikka ja alati ainult valitsejate poole. Kõige hullem etatismi viga on see, et individualismile/ettevõtlikkusele/riskijulgusele omistatakse halb aura ning samas riigi kui sellise tegevuse suhtes tehtav kriitika on alati justkui täiesti õigustamatu. Kui kaugele saab lennata lennuk nimega „Eesti Majandus,“ kui väärtuse loojaid kõikvõimalikel tasanditel (sh. avalik arvamus) demoniseeritakse? 

Etatismi pole nakatunud ainult „need seal üleval“. Suur osa ideid ja „altpoolt“ lähtuvaid mõtteid ning protestihääli on ka olemuselt etatistlikud. Ma ei hakka jälle rääkima suisa fantastilisest ideest piirata (riiklikult!) kaupluste lahtiolekuaegu, sest siis „saaks kassiirid inimväärset palka ja vorst oleks odavam.“ Suur osa arvamusartikleid näib täna eeldavat, et riigi ressurss ja intelligents on täiesti piiramatud. Idee riigivalitsemisega seotud kulude külmutamiseks annaks ehk vähemalt selge signaali, et ressurss ei ole piiramatu.

Kui võimalikuks peate seda, et Eesti ei longi Brüsseli sabas, vaid otsustab rohkem ise? (millele Toomas Luman oma kirjutises ka vihjab)

Minule see isiklikult meeldiks. Brüssel on oma olemuselt ilmselt kaasaegse etatismi kõige olulisem ja võimsam kants. Arvan, et sellega peaks arvestama ning ujuma vajaduse/võimaluse korral rahvuslikest majandushuvidest lähtuvalt Brüsseliga vastuvoolu.