Puhkepäev. Hollywoodi stiilinäide, “Lucy” on järjekordne keskpärane suvefilm

Film esitab küsimuse, milleks oleks inimene suuteline, kui ta oskaks kasutada tavapärase kümne protsenti asemel sadat protsenti oma ajumahust? Teema tundub paljulubav. Nagu ka filmi algus, kus Taiwanis õppiv noor üliõpilane Lucy (Scarlett Johansson) satub ootamatult narkoärikate verisesse maailma. Poiss-sõber Richard (Pilou Asbæk) ärgitab teda viima ühte luksushotelli salapärast kohvrit veel salapärasemale Mr. Jangile (Min-sik Choi) ja neiu lähebki. Richard lastakse tema silme all maha ning Lucyl tuleb oma elu eest võidelda.

Sisu pole ollagi. Hotellistseenid on intrigeerivad, samuti see, kui Lucy ühel hetkel leiab end voodilt lebamas, olles eelnevalt uinutatud, et tema kõhtu panna kotike kangete narkootikumidega. Kui üks kõrilõikajatest tüdrukut kõhtu lööb, valgub aine Lucy kõhus laiali. Selle tulemusena hakkab tüdruku ajumaht kasvama - ta suudab varsti asju liigutada, inimlikud emotsioonid kaovad ning ta muutub robotlikuks. Siin lähebki film käest ära. Siiani oli Lucy areng huvitav ning Johansson mängis tema siira abituse hästi välja. Edaspidi tuleb tüdrukul aga vaid inimesi tulistada ning kiiresti arvutiklahvikesi klõbistada. Eriti ebaloogiline on see, et Lucyl on üliinimlikud võimed, aga halvast Jangist ei taha ta jaks kuidagi üle käia. Vahepeal tapab tüdruk isegi ühe haiglas operatsioonilaual oleva juhusliku kõrvalseisja, aga Jangiga vastakuti olles jätab ta mehe lihtsalt ellu.

Filmi lõpp hakkab venima, üks märulistseen järgneb teisele ning kogu ajumahu temaatika muutub absurdseks.