Ärme karda Venemaad
Venemaalt lähtuv majanduslik või ka sõjaline oht pole sugugi nii suur, kui me kipume kartma. Eesti on viimasel paarikümnel aastal teinud õigeid valikuid, mistõttu saame praegu küll venelastele sügavalt kaasa tunda, aga ei pea ise selles mustas mängus kannatama. Isegi kui Ukraina kriis süveneb ja mõlemapoolsed sanktsioonid karmistuvad, ei tohiks see meie igapäevaelu oluliselt mõjutada.
Lukašenka, Porošenko ja Putini eilne kohtumine Minskis tuletas mulle meelde mõni aeg tagasi Ukrainas kuuldud anekdoodi.
Jumal kutsus Venemaa, Valgevene ja Ukraina presidendi enda juurde ja teatas, et kahe kuu pärast tuleb maailma lõpp. Seepeale kuulutab Putin Vene rahvale: “Mul on teile kaks halba uudist. Esiteks selgus, et jumal on siiski olemas, ja teiseks: kahe kuu pärast on meie kõigiga lõpp.” Porošenko sõnum ukrainlastele kõlab järgmiselt: “Mul on teile üks halb ja teine hea uudis. Halb on see, et kahe kuu pärast oleme kõik surnud, aga suurt rõõmu teeb, et surma saavad ka kõik venelased.” Lukašenkal on valgevenelastele hoopiski kaks head uudist: “Jumal ise tunnistas, et ma olen teie president ning et ma jään teid valitsema kuni aegade lõpuni.” Minski kohtumise asjus saame samuti kuulda vastukäivaid tõlgendusi.
Maailmalõpp on tuumasõda. Anekdoot polegi enam naljakas, kui mõista maailmalõpu all tuumasõda, mille Venemaa võib käivitada. Samas ei ootaks isegi kurja juur Putinilt tuumanupule vajutamist, isegi kui asjad lähevad veel palju hullemaks. Ta lihtsalt pole enesetapja tüüp. Isegi kui oleks, pole meil mõtet arutada, mida teha pärast maailma lõppu.
Kui nüüd jumala juurest maa peale tagasi tulla, on asjad palju paremad. Venemaa püüab välja näha maailma mõõtu hiiglasena, ent me kõik ju teame, et ta on kääbus.
Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide summaarne majandus moodustab ligikaudu 55% kogu maailma SKPst, aga Venemaa oma kõigest 2%. Tõsisemas sanktsioonisõjas on kaotaja ette teada. Sama puudutab ka otsest sõjalist võimsust. Venemaa võib küll väga tõsiselt ohustada Ukrainat, kuid täiemõõdulises tavarelvastusega peetavas sõjas purustaks NATO ta kuue päevaga. Viimane hinnang kuulub Putini lähikonda kuuluvale eksperdile.
Sõjaline kallaletung Eestile pole küll päris võimatu, kuid vähetõenäoline. Putin pole hakkama saanud isegi Donetski ja Luganskiga, mille Ukraina sisekriis talle justkui kandikul ette tõstis. Selle taustal diversante üle Narva jõe saata peaks Putinile tunduma ette kaotatud mänguna. Eesti teeb praegu väga õigesti, et tugevdab oma kaitsevõimet ning näitab jõulist ühtsust NATOga. Näiteks Obama visiit Tallinna sümboliseerib seda võimsalt.
Raiume saba jupphaaval. Järk-järgult kehtestatud suunatud meetmed on parim, mida praeguses olukorras teha. See on justkui Putini saba raiumine jupphaaval, iga kord on üha valusam. Muidugi ei usu enam keegi, et verekoerast saaks sülekoer, kuid ka kõige metsikumat peni saab mingi piirini taltsutada. Kui sanktsioone poleks kehtestatud, sõidaksid ehk Vene tankid juba Kiievi tänavatel. Obamal ja Merkelil pole ilmselt enam mingit illusiooni külma sõja vältimise suhtes, kuid Venemaa mingitesse raamidesse surumist usuvad nad küll.
Putini-kriitilised kommentaatorid Venemaal on tabavalt öelnud, et toiduainete sisseveokeeld sarnaneb olukorraga, kus näiteks USA on andnud raketilöögi Süüriale, mille peale venelased pommitavad Pihkvat ja Novgorodi. Tõepoolest, loogiline oleks ju olnud, kui hoopis Euroopa Liit oleks proovinud Venemaad survestada toiduainete embargoga. Sõltumatud majandusteadlased Venemaal räägivadki juba sadadest tuhandetest kaduvatest töökohtadest ja üldisest hinnatõusust, millega Putin on oma rahvast karistanud. Euroopas ja ka Eestis puudutab sisseveokeeld küll valusalt üksikuid ettevõtjad, kuid mõju kogu majandusele on olematu.
Venemaal puuduvad hoovad, millega meid majanduslikult mõjutada. Pean tõenäoliseks, et Eestit läbivad transiidiveod mitte ei vähene, vaid hoopis suurenevad, sest Venemaa vajab lähiajal üha rohkem raha, millega puudujääke katta. Meile oleks tülikas, kui gaasikraanid kinni keeratakse. Vaevalt, et see juhtub, kuna Venemaa majandusele oleks see hukatuslik.
Külma sõja ajal saame kindlasti Venemaa poolt kuulda räiget retoorikat, kuid summaarset mõju kaubavahetusele ja transiidile ei pruugi sellel üldse olla.
Samas on meie liitlaste arsenalis veel arvukalt relvi, millega Putini saba otsast tükke raiuda. Näiteks oleks USA-l võimalik Saudi Araabia ja Iraaniga kokku leppida ning nafta hind maailmaturul alla suruda. Arvatakse, et 20–30% hinnalangus mõjuks Venemaa majanduse vereringele juba halvavalt.
1960.–1970. aastate külm sõda koos oma mängureeglitega on tagasi. Ainult et seekord oleme meie raudse eesriide tagant väljas.