Strastini sõnul käib neil praegu põllumajandusministeeriumiga arutelu võimaluste üle, mis meetme kasutamise lihtsamaks teeks. “Riigil on palju ära teha organisatsioonide abistamisel, et rohkem raha sellistest fondidest Eesti põllumajanduse kasuks koju tuua,” ütles Strastin.
Meetmesse lisatud 30 miljonit eurot on Strastini sõnul küll suur raha, kuid sellest ei tasu eufooriasse sattuda – oma osa tahavad kõik liikmesriigid.
Omafinantseering tekitab probleeme. Tartumaa põllumeeste liidu juht Jaan Sõrra selgitas, et ELi abiraha saavad kasutada ainult erialaliidud, mitte toidutööstused. “Siis tekib kindlasti probleem omafinantseerimisega. Euroopa Liit annab 50%, Eesti riik 30% ja taotleja peab ise panustama 20%. Meede on suunatud kolmandate riikide turgudele ja et sinna pääseda, maksab reklaamikampaania kindlasti miljoneid,” lausus ta.
Meede ei too Sõrra hinnangul meie põllumajandustootjatele kiiret leevendust. “Kui aga näiteks piimaliit või põllumajandus-kaubanduskoda omafinantseeringu leiab, on meetmest kindlasti kasu,” leidis Sõrra.
Meede rakendub alles järgmisel aastal. “Toota kolm-neli kuud piima poole võrra langenud hinnaga võib aga nii mõnegi põllumajandusettevõtte pankrotti viia. Palju kiiremini toimiks riigiabi,” ütles Sõra.
Tulemusi kohe ei näe. Saidafarmi juht ja põllumeeste liidu president Juhan Särgava võttis Euroopa Komisjoni otsust eelkõige kui hea tahte märki. “See raha ise on hea tahte avaldamise märk ja selle otsustuskiirus ELi mehhanismi juures ülikiire,” ütles Särgava.
Meede ise ei anna tema sõnul kohe midagi. “See on hästi kaugele ulatuvate tagajärgedega – andeka rakendamise korral saame aasta tagant hinnata, kas ja kui märgatav on turu edenemine neis suundades, kuhu promotsioon rakendatakse,” arvas Särgava.
Tema hinnangul oleks mõistlik Kagu-Aasia ja Aafrika kõrval vaadata ka Türgi poole. “Meie mehed on Türgis noor- ja lihaloomadega mõneti päris head äri ajanud. Nõndasamuti on Vene turg türklastele avatum, kuivõrd nad ei ole polariseerunud lähisündmustesse kuigi tugevalt,” kommenteeris Särgava.