Emotsioon tõi kergendusralli

Arvatavasti oleksid Euroopa börsid 19. septembri hommikul kukkunud, kuid mitte müstiliselt – langus oleks jäänud 1–2% piiresse. USA börsid oleksid pärast avanemist kukkunud selgelt vähem kui 1%. Ning õhtuks oleksid indeksid vähemalt poole langusest tagasi teinud. Kogu seda käiku nimetan ma emotsiooniks.

Kainelt kalkuleerivad investorid. Kindlasti oleksid mõned Šotimaaga tihedalt seotud aktsiad (nt Royal Bank of Scotland, Lloyds Banking Group) referendumi jah-i korral kukkunud tuntavalt. Kuid kui otsida fundamentaalseid põhjusi, miks Saksamaa, Prantsusmaa või USA ettevõtete käekäik oleks saanud jah-i korral kannatada, siis neid sisuliselt ei ole. Seetõttu oleks kindlasti leidunud piisavalt palju kainelt kalkuleerivaid investoreid, kes oleksid selliste ettevõtete “emotsionaalselt” odavnenud aktsiaid hakanud ostma.

Vandenõuteoreetikutest börsisõbrad võiksid siinkohal muidugi kinnitada, et teadsid juba nädal aega ette, et šotlaste referendum annab tulemuseks “ei”. Nimelt hakkasid Royal Bank of Scotlandi ja Lloyds Banking Groupi aktsiate hinnad tõusma juba nädal enne referendumi toimumise päeva ja 19. september oli lihtsalt kirss tordi peal.

Šotimaa referendumi tulemusi ootasin ise küll suure huviga, kuid finantsinvesteeringute kaotuse kartust selles polnud. Tõsi, õhus oli tunda nii poliitikute kui ka finantsmaailma inimeste pinget, kes palusid jumalat, et šotlased hääletaksid ikka “ei”. “Ei” sisu on muidugi ratsionaalsus ja stabiilsus.

Uus ja arenenud riik. Kuid ka “jah” poleks kaasa toonud katastroofi. Oleksime saanud ­Euroopasse ühe uue majanduslikult arenenud riigi. Oleksime saanud ühe uue riigi keskpanga, mis oleks toimetanud Šoti naelaga. Kahtlemata oleks Šoti naela kurss olnud võrdne Suur­britannia naelaga, kuid sisu oleks olnud pisut teine. Kõikide muude tegevuste hulgas, mida iseseisva riigi rajamine oleks tähendanud, oleks taasavatud ka Šotimaa börs.

Tegelikult on väga hea, et referendum Šotimaal toimus – nüüd pole ühtki alust rääkida šoti rahva õiguste piiramisest. Minu veendumuste hulka kuulub ka Ühendkuningriigi õigus otsustada oma kuuluvuse üle Euroopa Liitu. Poliitikutel pole vaja lugeda epistlit ja hirmutada, vaid kuulata ära ning arvestada sellega, mida räägib üks meie liidu oluline liikmesriik.