Restoranitest: Armeenia restoran kodumaise eripärata

Kaukaaslased, olgu siis armeenlased, grusiinid, aserid ja teised mägede pojad, on kuulsust kogunud eelkõige oma lambaliharoogadega, seepärast jäi menüüs pilk kõigepealt just lambakarreele.

“Lambakarree või Armeenia searibi?” küsisime ettekandjalt nõu. Ettekandja soovitas lammast: “Võtke kindlasti lambakarree, see on väga hea. Ribi, teate, see on tavaline.” Muidugi valisime lamba. Paari hetke pärast tuli tütarlaps aga tagasi värske teadmisega, et lammast tegelikult ei olegi, tuleb leppida searibiga, selle “tavalisega”. Mis meil üle jäi.

Ribi oli nagu ribi ikka, pekine, keskmises küpsusastmes, kaetud toore sibulaga, lisandiks vokitud köögiviljad, tomatikaste ja tomat. Kõige maitsvam oli tomatikaste, köögiviljade maitsest aimdus sügavkülmikus veedetud aeg ja ribile oleks kasuks tulnud hoolikam ettevalmistus – ribi närides kohtusid hambad nii mõnegi ohtlikult terava luukilluga. Mida selles oli armeeniapärast, et nimeks Armeenia ribi, ettekandja ei teadnud. Võib-olla isegi teadis, aga ei osanud öelda, eesti keel polnud tema tugevamaks küljeks.

Hinkalid au naturel

Kui “tavalise” searibiga oli kokk isegi natuke vaeva näinud, seda kenade punaste sibularõngaste ja maitserohelisega garneerinud, siis hinkalid tulid otse keedupotist, lisandiks vaid kausike hapukoorega.

Mulle oleks meeldinud seal ka natuke ürte kohata, aga mine tea, võib-olla ei käigi armeenia hinkalite juurde ürdid? Ka oleks mulle meeldinud õhem ja nõtkem tainas ning mahlakam sisu (ja sisu oleks võinud rohkem olla, praegu oli vahekord 1:5 taina kasuks), aga jälle – võib-olla pole see kombeks? Gruusias olen küll söönud hinkaleid, kus lopsaka ja mahlaka lihatäidise ümber vaid õhuke tainakiht, aga igal maal omad kombed.

Kuidas maitseb Mane magustoit – valikus pahlava, napooleon, meekook ja jäätis, jäi proovimata, sest õhtusöögiks planeeritud pooleteisest tunnist kolme käigu jaoks ei jätkunud.