Restoranitest: mis on juhtunud, City Marina?

City Marina suverestoran on avatud juba mitmendat hooaega. Talveks pakitakse kokku, suveks lükatakse metallkarkass jälle lahti, tõmmatakse kile ümber ja ongi restoran. Kui ikka on, kirjutab 30. mai Äripäeva nädalalõpulisa Puhkepäev.Ilm juhtus olema vilets, Läänemeri pole Vahemeri ning vaesed kampsunitesse ja jopedesse pugenud ettekandjaneiud olid külmast sinised. Jahe oli minulgi, kuigi istusin otse soojenduslambi all.

Soomusega kalapraadCity Marina eripäraks on vitriin värskete kaladega, kust saab endale sobiva välja valida, mille kokk siis kohemaid ära küpsetab. Või õieti mitte just päris kohe, see võttis ikka omajagu aega. Minu jaoks oli valik väike – olin üksi ning peale ahvena ja kuldmerikogre olid kõik teised kalad minu jaoks liiga suured, tellida saab aga ainult tükikaupa. Seni kui ahven küpses, kustutasin nälga grillitud krevettidega – viis krevetti, natuke oliiviõli, ürte ja sidruniviil. Maitsesid hästi. Kui kalavitriinis olid kodumaised ahvenad, kohad, haugid sõbralikult selg selja vastas kaugemate tulnukatega nagu kuldmerikoger ja tursk, siis eelroad panustasid eksootikale: krevetid, tuunikala, kammkarbid, mereannid, sinimere- ja veenuskarbid. Ja üks rootsimeelne heeringas. Kalavalikus oli veel lõhet ja stauriidi, aga see oli kahele, nii et jäi jälle minu valikust välja.City Marina ahvenapraad oli aga üks üllatavamaid kalasööke, mida ma iial söönud olen, ainult et üllatused polnud meeldivate killast. Esimeseks oli soomus – ahvenal oli soomus selga jäetud. Kui ettekandjalt ja hiljem ka kokalt selle põhjust küsisin, vastasid nad mõlemad, et nii näeb kala vitriinis parem välja. “Ja kui saal on täis, pole meil aega soomust võtta,” täiendas kokk – olin ainus sööja. “Ja nii jääb kala mahlasem”, lisas ettekandja.Seda väikest kalakest oli ettekandja sõnul alguses praetud ja siis veel grillitu. Kui üks neist tegemata jätta, poleks ju kaitsvat soomusekihti vajagi. Kel vähegi ahvenaga tegemist on olnud, teab, kui tihe ja kleepuv selle soomus on ja oskab ette kujutada, kui keeruline on noa ja kahvliga selle kallal toimetada.

Igikestev köögiviljahooaegVõib-olla kusagil on parajasti ka lillkapsa ja brokkoli, rohelise oa ja suhkruherne hooaeg, nii et osalt võis menüül olla õigus neid hooajalisteks nimetada. Aga et neile mitte vähematki maitseainet polnud lisatud, ei soola, ei võid, ei ürte, see ei mõjunud hästi.Ei aidanud ka tüüpilisest pelmennaja-kastmest, mis kausikesega kõrvale anti. Kuigi kõikide kalade juurde käis üks ja sama kaste, oleks ettekandja ju võinud teada, millega tegemist. Aga ei, pidi köögist küsimas käima. Isegi kaks korda – esimesel korral jäi meelde mädarõigas, teisel hapukoor.

Lohutust lootsin magusroast – portugali pastéis de nata ehk kreemikorvike on üks minu absoluutseid lemmikuid. Aga ei nätskel tainakihil ega vedelavõitu sisul polnud Portugali maiusega midagi ühist, lohutus jäi saamata.