Restoranitest: Kaks Kokka panevad sööjad sumisema

Kui keegi lubab piire nihutada ja kõrgusi kombata, peab olema valmis ootamatusteks. Maitsete puhul kaldutakse aga teatavasti konservatiivsusse rohkem kui nii mõneski muus valdkonnas. Põdraböfi kõige ebatraditsioonilisem osa põdrasammal oli nii mõnusalt krõbe, et osutus vaat et kõige maitsvamaks suutäieks. Ka marineeritud karulauk ja suitsumunakollane maitsesid hästi, kuid forellimarjaga ei suutnud minu konservatiivne maitse leppida. Ka oleksin ma pehme ja ahjuvärske oma maja linaseemnesepiku asemel eelistanud krõbedamat käärukest, et lihale tugevamat struktuuri juurde anda, krõbisevast põdrasamblast jäi väheks.

Järgnevad piirideavamised olid aga kõik meeldivate killast. Praetud Atlandi tursa lisandiks pakutud kartuli-hapukoorepudru (või pigem tamp?) oli enam-vähem sama hea, nagu igaüks meist on kartulist ja hapukoorest oma taldrikul ja oma kahvliga ise tootnud, ainult ilusam. Röstitud lambakintsutükki saatnud kartulikreem oli maitset saanud karulaugult. Nii kala kui ka liha olid küpsetatud erakordselt kõrge professionaalse meisterlikkusega: kala oli pealt ideaalselt krõbe ja seest täiuslikult mahlakas, lambaliha oli aga eriliselt pehme ja maitsev.

Napib söögiriistu ja salvrätte

Magustoiduks valisin muidugi Pavlova – kes suudakski laimikreemi ja maasika-rabarberikompotiga beseekoogile vastu panna! Sellega tekkis aga tehniline probleem: kook toodi lauale, kuid ei ühtki söögiriista.

Uurisin laual olevat nugade-kahvlite korvi, kuid seal oli ainult neli nuga ja kaks supilusikat. Supilusikas aga on koogi kõrval täielik hiiglane, kaks ampsu ja ongi kook otsas. Kui sobivamat riista küsima läksin, sattus ettekandja kimbatusse. “Ikka supilusika või praekahvliga,” vastas ta, kui uurisin, millega võiksin kooki süüa. Aga oli nõus siiski teelusika ulatama – asi seegi. Lisaks söögiriistadele nappis Kahes Kokas ka salvrätte: noa-kahvlikorvist küll ühe leidsin, aga teise pidime juurde tellima.