Restoranitest: Tokumaru võlub eksootiliste maitsetega

Ligi paar aastat on Tallinnas Kadriorus tegutsenud väike Jaapani toidu pood MoMo, mille eksootilist kööki hindavad toiduarmastajad mitte ainult kaubavaliku, vaid ka asjatundlike nõuannete pärast, mida kaubale lisaks on võimalik saada. Samuti selle eht-jaapanlike roogade pärast, mida poekeses lõunasel ajal on võimalik kohapeal süüa või kaasa osta.Nüüd on MoMo Kadriorust südalinna tulnud – augustis avati Solarise keskuses ramen'i- ja sushi-koht Tokumaru, mis koduleheküljelt tsiteerituna “on MoMo edasiarendus pikas ja kestvas püüdluses pakkuda Teile midagi uut ja huvitavat”. Kui juba vaikselt ja väikselt toimetanud MoMo pakkus eestlaste jaoks palju uut ja huvitavat, on alust arvata, et ka suurem, uhkem ja südalinlikum Toku­maru on selleks suuteline.

Ilu väikestes detailides. Jaapanlased peavad oluliseks, et toit ei pea olema mitte ainult maitsev, vaid ka ilus. Oluline on toiduainete ja lauanõude värv ja kokkusobivus, Jaapani moodi kaetud laud näeb välja kui kunstiteos. Omamoodi kunstiteos on ka Tokumaru - napp ja üleni valge, seinasuuruste akende taga vaid Teatri väljaku puude ladvad. Sisekujunduse lakoonilist joont jätkavad nõud: kaunilt kaarduvad ramenikausid ja -lusikad, mis tuuakse lauale poolümmargustel kandikutel, lihtsad sushivaagnad, teekannud ja -tassid.

Akna taga on idüll, aga seestpoolt ründab Tokumarut reklaamimüra: avatud ruumina kujundatud söögikoht asub otse kino kassade peal ja peab välja kannatama kogu reklaamilärmi, mis treileritega kaasas käib. Nii vali see pole, et vestlust segaks, aga siiski piisavalt tugev, et esteetilisele keskkonnale kiirsööklalik taust luua.

Tokumaru menüü on mõõdukas, parajalt lühike, et olla usaldusväärne: mitut moodi ramen, praetud nuudlid ehk yakosoba ning don ehk riisikauss, sushi, muidugi miso-supp ja väike valik eel- ja järelroogi. Road valmisid sealsamas, vaid letiga söögisaalist eraldatud köögis, kus seekord oli toimetamas vaid üksainus kokk.

Üllatavad maitsed. Kreveti-tempura oli nii krõbe kui üks tempura vähegi olla saab, värskelt pannilt tulnud ja tuline. Ramen'it oli mitmes mõõdus, suurt ja väikest, aga väike polnudki eriti väike, vaid pigem meie keskmise supi mõõtu. Oma selge ja rammusa leemega, väiksema praetüki mõõtu sealiha ja bambusevõrsetega oli see mõõdukalt eksootiline.

Don ehk riisikauss, nagu see menüüs oli eesti keelde tõlgitud, oli tõepoolest kauss riisiga, kus lisaks riisile oli ka salatit, liha, mereande ja muud. Meie valitud Cha-mayo don'is oli riisi peale tõstetud Jaapani majoneesikastmega salat, peenekslõigatud sealiha ja tükeldatud muna – kõik lihtsad asjad, kuid kõik, ka riis, maitses väga eriliselt.

Teenindajad olid küll väga armsad ja püüdlikud, aga veidike kohmakad. Ei arve maksmine ega roogade lauale jõudmine laabunud veel päris sujuvalt, üks joogiklaas unustati toomata ning kahe peale tellitud koogile oleks võinud ka kaks söögiriista juurde panna. Ja kuigi kätepesuvõimalus oli täiesti olemas, polnud veel ei seepi ega käterätti. Ja polnud ka niiskeid salvrätte, millega enne sööki käsi puhastada ja mida oleme harjunud väga jaapanipärasteks pidama. Aga hea tahe ja püüdlikkus oli algajatel ettekandjatel ilmselgelt olemas, nii et küll nad peatselt ameti selgeks saavad.