Pensioni ravib pikalt töötamine

Vanaduspension on väike, fondide jälgimine inimestele pime maa ja fondide teenustasud liigkõrged, mis peaks tähendama, et pensionisüsteem igatseb muutust. Samas leidsid majandusteadlased, et kõige parem ravim on hoopis pikemalt töötamine. Õigemini, muud ei jäägi üle, sest rahvaarv ei kasva plahvatuslikult.

“Kõige paremini elavad pensionärid, kes töötamist jätkavad. Minu vanemad teevad sedasama -- neil ei ole viimase kümne aasta jooksul läinud nii hästi kui praegu,” ütles Tallinna Tehnikaülikooli majandusteadlane Rainer Kattel.

Kas vanemas eas inimesed suudavad töötada ka pensionieas, sõltub investor Raivo Heina sõnul tervisest. “Mõni hakkab 60aastaselt otsi andma, aga teisel on nagu ora tagumikus: jookseb ringi, ajab asju ja loob ettevõtteid.”

Majandusteadlane ja LHV majandusekspert Heido Vitsur, kes juba pensioni saab, nimetab vanaduses töötamist loogiliseks. “Peaks olema loomulik, et vanemad inimesed töötaks nii palju ja kaua kui suudavad. Mida halvemaks demograafiline olukord muutub, seda vajalikum see on.”

Seega Äripäeva veergudel ilmunud ettepanekud pensionisüsteemi kõpitsemiseks ei võida erilist poolehoidu.

“Kõige tähtsam on, et meil jääb vähemaks töötavaid inimesi, kes seda süsteemi kandma peaksid. See on süsteemi oluline nõrkus. Kui inimesi juurde ei sünni ja sisse ei rända, siis see süsteem ei ole paarikümne aasta pärast jätkusuutlik. Sellega peaks tõsiselt tegelema,” rääkis Kattel.

Investor Jaak Roosaare ettepanek lubada 100% aktsiariski võtvaid fonde ei muudaks Katteli arvates süsteemi sisuliselt.

“Kõrgema riskiga aktsiatesse on võimalik investeerida kolmanda samba kaudu,” selgitas Kattel, kes ei näe mõtet ka kindlustusseltside asendamisel indeksfondiga.

Swedbanki investeeringute juht Tarmo Tanilas soovitab luua vabatahtliku pensionikonto, millesse Kattel samasuguse skepsisega suhtub. “Skeem, kuidas pensionikontosid kasvatada aga jällegi ühe inimese keskne. Sellel inimesel läheb hästi, aga see ei muuda süsteemi olemust.”

Kogumispensionärid ei tunne fondides toimuva vastu huvi, aga see on Katteli meelest erastatud pensionisüsteemi probleem. “Kui ollakse 20-, 30- või 40aastane, siis ei olda võimelised mõtlema, mis 30-40 aasta pärast saab. Elatakse maksimaalselt viie aasta raamis,” ütles ta.

Ka Kattel, kellel on nii teine kui kolmas pensionisammas, tunnistab, et ei jälgi fonde. “Kui õigesti mäletan, siis olen kõige agressiivsemas kategoorias,” teadis ta. “Pensionikalkulaatorit soovitan küll kasutada. See on kainestav ja hirmutav.”

Roosaare ideid Hein kiidab, olles neid temaga arutanud. “Jaagu mõtted on väga head, aga jään eriarvamusele, kas riik peaks fondi haldama. Pigem oleks halduri ülesannetes ikkagi inimene, kes pensionist raha kogub.”

Inimestel ei ole Heina hinnangul finantsdistsipliini -- nad ei suuda säästa ja kõik, mis sisse tuleb, läheb välja. “Pluss on Jaagu mõttel, et riik paneb sunniviisiliselt fondi raha, kuid ma ei usu riiki kui heasse ettevõtjasse.”

Majandusteadlane ja LHV majandusekspert Heido Vitsur nimetab Roosaare mõtet riiklikust fondist majandusfilosoofiliseks.

“Niisama võime me arutleda, kas mitte hakata senisest enam riiklikult reguleerima näiteks kommertspangandust ja üldse firmade kasumeid. Kui hakkame iga kümne aasta tagant midagi ühes või teises sektoris nii põhimõtteliselt muutma, siis väheneb tuntavalt erainvestorite soov ja julgus Eesti majandusse investeerida,” rääkis ta.

Kui riigikogu esimees Eiki Nestor rõhutab, et fondide teenustasud on liiga kõrged, siis Vitsur ütleb muud: fondide tasud on väiksemaks läinud, alanedes veelgi.

Ideed 100% riskiga fondist peab Vitsur suurte arvude ja keskmiste näitajate maagiaks. “Üksikult võttes pole aktsiatel sugugi nii hästi läinud.”

Ka on kindlustuse pakutav pikema perioodi jooksul soodsam kui indeksfondi oma, vabatahtlikule pensionikontole Vitsur kätt ette ei paneks, kuigi leidis ühe “aga”. “Inimesi, kes investeerimisega kasumlikult hakkama saaks ja kellele see ka ära tasuks, pole kuigi palju.”