Restoranitest: Gloria viib nostalgiaradadele

Nostalgial ja Glorial koos temaga on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Aastatuhande alguses valis Ameerika luksuslik turismiajakiri Condé Nast Traveller Gloria maailma 100 huvitavama restorani hulka. Linnamüüri sisse ehitatud eriliselt nostalgilises miljöös on Gloria võõrustanud prints Charlesi, paavst Johannes Paulus II, Rolling Stonesi liikmeid, Stingi, Hillary Clintonit ja teisi kroonitud ja kroonimata tähti.

Aga mitte ainult minevikuhõllandusele ei tugine Gloria au ja hiilgus. Gloria rajaja, Eesti restoraninduse grand old man Dmitri Demjanov oli esimene, kes julges tuua räime restoranilauale. Esimesena sai ta aru, et kui turist on juba Eestisse tulnud, siis tahab ta ka Eesti toitu süüa.

Nüüdseks on see elementaarne tõde, aga veel kümme-viisteist aastat tagasi värskelt maailma toidu­rikkusi avastama asunud eestlastele vägagi ootamatu. Sel ajal, kui suurem hulk peakokkasid veel brüleekreemi ja tiramisu retseptides näpuga rida ajasid, julges ta Gloria menüüsse võtta kohupiimakoogi ja köömnetee.

Kaasaeg klassikute keskel

Interjöör on Glorias endiselt imeline, laudlinad säravvalged, mahe muusika paitab kõrvu ja ka menüü jätkab klassikalist joont oma boeuf a la tartari, foie gras’, tsaari pliinide, borši, tournedosi, baba ja Romanofi heeringaga. Igav? Mulle mitte. Trendirestoranide kulinaarsete kukerpallide taustal mõjuvad need igihaljad road isegi mõnevõrra rahustavalt. Mis sest, et boršikausikest kattev kuklike-kaaneke oli kuiv, tõenäoselt päev-paar sööjat oodanud, supike ise oli maitsev.

Peale eelmise sajandi alguse kulinaarsete klassikute on Glorias ka paar kaasaegsemat rooga. Üks neist elroog nimega Intermezzo: kergelt suitsutatud väga kvaliteetne lõhefilee serveeriti klaaskupli all koos männisuitsu ja elegantse joonega lisanditega. Menüüs oli olemas ka taimetoit, roog nimega Viis aastaaega ehk hooaja juurviljad parimal moel.

Vaatamata kuivanud kuklikesele oli toit Glorias endiselt hea. Ka teenindus oli peaaegu hea. Veinide tutvustamine läks kelneril küll ebalevalt ja väikeste komistustega, aga muu sujus kenasti. Ainsaks tõeliseks kaotuseks, mis uue, klassikast mittehooliva ajastu saabumisest märku andis, oli šveitseri puudumine. Ilma temata mõjub Eesti uhkeim, kuid enamasti poolhämar ja inimtühi fuajee kõike muud kui kutsuvalt.