Koit Brinkmann • 9. november 2015
Jaga lugu:

Tiigid suretavad ametlikke karjääre

Aivar Puki rajatud tiik Pärnumaal Kilingi-Nõmme lähistel Maranas.  Foto: Andres Haabu

Pärnumaale lisandub endiselt hiigeltiike, millest väljakaevatav kruus ja liiv lähevad peamiselt RMK teedele hinnaga, mida ükski ametlik karjäär pakkuda ei suuda.

Keskkonnaministeeriumi andmetel on alates 2013. aastast rajatud üle Eesti 16 tiiki, mille rajamisest üle jäänud materjal on maha müüdud või väljaspool kinnistut kasutatud. Sellist materjali on kokku umbes 580 000 m³. Tiike on peamiselt rajatud Pärnumaal Surju, Tõstamaa, Vändra, Halinga ja Saarde valdades, üksikud tiigid on ka Haaslava, Misso ja Veriora valdades.

Keskkonnaministeerium tegeleb probleemiga, kuid seni pole tiikide rajamist peatada suudetud.

Selle aasta jaanuaris kirjeldas ETV saade "Pealtnägija", kuidas tiikide rajamise sildi all on võimalik riigi rangest kaevandamispoliitikast mööda hiilida, kaevandades ning müües kruusa ja liiva ametlikku karjääri rajamise kadalippu läbimata. Selline must kaevandusäri lööb hinnad alla, solgib turgu ja tekitab kõlvatut konkurentsi.

Vahepeal on muudetud maapõueseadust, mis annab keskkonnaametile suurema kaalutusõiguse tiigi rajamiseks loa andmisel.

Kuid Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu juhatuse esimees Rein Voog tõi viimase näitena Pärnumaale rajatava tiigi, mis tehti Saarde valda Sigaste külla ettekäändel, et luuakse kariloomadele joogivee reservveekogu. Veekogule plaanitakse pikkuseks 184 meetrit, laiuseks 97 meetrit ning sügavuseks 8 meetrit. Voogi sõnul tagab selline veekogu 30 000 lehma päevase veevajaduse ning ilmselgelt on selle eesmärk hoopis midagi muud.

See on ebaaus konkurents Rein Voog, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu juhatuse esimees

Materjali omahinnad pole loaga kaevandajal ning „tiigikaevandajal“ võrreldavad, sest karjääri rajamiseks kuluvat aega ja rahalist investeeringut kõikide vajalike lubade, ekspertiiside, keskkonnamõjude hindamiste jm jaoks ei saa tiigi kaevamise alustamise kuludega võrreldagi. Samuti ei ole tiigi kaevajal vaja hiljem kulutada raha rekultiveerimiseks. Rääkimata kõikidest kontrollidest, kes karjäärides käivad. See on ebaaus konkurents.

Kõige huvitavam, et need probleemid on peamiselt just Pärnumaal teatud valdades ja need on suurenenud oodatava Rail Balticu trassi ehitusega seoses.

Maapõueseadusesse tehti muudatus, et keskkonnaametile peab andma rohkem selgitusi ja alates teatud kaevemahtudest tuleb anda hinnang, kas keskkonnamõjude hindamine on vajalik või mitte. Järgmise muudatusena soovime, et teedeehituse hangete tingimustesse lisatakse punkt, mille järgi saab hankel kasutada ainult kaeveluba omavast karjäärist saadud materjali. See peaks tulevikus välistama sellise massilise tiikide rajamise kruusa ja liiva kaevandamise eesmärgil.

„Meil ei ole midagi tiikide kui selliste vastu, kuid probleem on sealt saadavas kruusas ja liivas, mille hinnaga ei suuda kaevandamislubadega ettevõtjad konkureerida,“ rääkis Voog.

Tiigist võidab riik

Keskkonnaamet on andnud Saarde valla põllumajandusettevõtjale Aivar Pukile loa tiigi rajamise käigus saadava kruusa võõrandamiseks mahus 55 000 m³.

„Mis kahju sellest kellelegi tuleb, kui metsa vahel on üks tiik ning tänu sellele hoitakse kohalikud teed poole odavamalt korras?“ imestas Pukk, et sellest teemast nii suur kära on tõusnud.

Puki sõnul on tal üle tuhande hektari maad ning osa väljakaevatavast materjalist kulub tema enda põlluvaheteede parandamiseks, kuid peamiselt läheks see vahendajate kaudu RMK teedele.

„Sellest võidavad RMK, kohalik omavalitsus ja kohalikud inimesed. Riik võidab sellest kõige rohkem, sest pole ju mõtet kütust põletada, et vedada tuhandeid tonne kruusa mööda maanteid kusagilt saja kilomeetri kauguselt. Teedeehitajad ongi meil siin hädas, et ümbruskonna ametlikes karjäärides on korralik materjal ammu ära kasutatud ja nüüd nad üritavad müüa liiva ja savi, mis teedele tegelikult ei kõlba,“ selgitas Pukk.

Tiikidega langes kvaliteet

Umbes kolmekümne kilomeetri kaugusele jääva, Häädemeeste vallas asuvat Urissaare karjääri pidava OÜ Grossi Puit üks omanikest Valdar Tamm naeris kehva kvaliteedi jutu peale, sest see algas just siis, kui hakati tiike rajama.

Probleemi lahendatakse seaduste abil Tiit Kaasik, keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna nõunik 

Kahjuks leidub isikuid, kes pahatahtlikult eksitavad kohalikke omavalitsusi tiigi rajamiseks ehitusloa taotlemisel, varjates tegelikku eesmärki, mis on kaevandamine. Praeguseks on keskkonnaministeerium probleemi leevendamiseks teinud mõningaid muudatusi õigusruumis. Näiteks tuleb veekogu rajamisel teha eelhinnang, kui selle veepeegli pindala on 1 ha või suurem või kui eemaldatava pinnase kogus on vähemalt 10 000 kuupmeetrit. Sellega muutus tiigirajamise protsess keerulisemaks ja natukene paremini kontrollituks.

Lisaks keeldub keskkonnaamet kaevise kasutamise nõusoleku andmisest muuhulgas siis, kui on põhjust arvata, et teatises kirjeldatud tegevuse eesmärk on tegelikult kaevandamine. Suhtleme ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, et leida lisavõimalusi kaevandamise eesmärgil tiikide rajamise piiramiseks. Kuid siinkohal tuleb leida tasakaalukoht, et regulatsioonid ei muutuks pahatahtlike inimeste tõttu ausatele liiga keeruliseks.

Ka oleme arutlenud võimaluse üle lisada riigihangete seadusesse tingimus, et tohib kasutada vaid kaeveloaga karjääridest pärinevat materjali, kuid ühegi konkreetse lahenduse kasuks või kahjuks otsustatud ei ole.

Tegelikult on asi naljast kaugel, sest tiikide kaevajad võtavad ametlikelt karjääridelt töö ja teenistuse. Tamm rääkis, et näiteks Surju vallas on viimastel aastatel RMK hangete maht olnud kokku mitusada tuhat kuupmeetrit ning kõik tööd on tehtud tiikide rajamiselt saadud materjalist.

„RMK ei pööra üldse tähelepanu sellele, kust see materjal tuleb. Seda müüakse paar eurot tonni kohta odavamalt. Näiteks ühele RMK objektile läks 90 000 tonni ning sealt tuleb hinnas päris suur vahe sisse,“ lausus Tamm.

Seetõttu on karjääride omanikud teinud ettepanekuid, kuidas riik saaks ebaausat konkurentsi piirata. Riigihangete seadusesse tuleks lisada punkt, et riigihangete objektidel tohib kasutada vaid kaeveloaga karjääridest pärinevat materjali. Samuti tuleks suuremate tiikide puhul dokumentatsiooni nõuded võrdsustada karjääri omadega.

„Me ei leia, et praegu tiike rajavad inimesed oleks seaduserikkujad. Ei, nad kasutavad ära riigi poolt seadustesse jäetud auku. Lihtsalt tekib küsimus, et milleks see karjääride regulatsioon üldse vajalik on, kui seda ei pea järgima,“ imestas Tamm.

Miks on karjäärist ja tiigi rajamiselt saadava materjali omahind erinev? Valdar Tamm, Urissaares karjääri pidava OÜ Grossi Puit omanik

Ebavõrdsuse tiigi ja karjääri rajamise vahel loob peamiselt menetluseks kuluv aeg ja raha. Karjääri puhul kulub ca poolteist kuni kaks aastat, kui ei pea tegema keskkonnamõjude hindamist (KMH). Sellega lisandub veel minimaalselt kuus kuud, kui midagi ei vaidlustata. Tiigi puhul kulub paar kuud, sõltub peamiselt projekteerija kiirusest. Väiksema karjääri puhul on kulu ka proportsionaalselt väiksem, sest uuringu hind sõltub varude suurusest. Ajakulu ei muutu, menetlusajad on seadusega paigas.

Kohalikke elanikke informeeritakse karjääri rajamisel vähemalt kahel korral - uuringuloa taotluse avalikustamisel ja kaeveloa taotluse avalikustamisel. Kui tehakse ka KMH, siis on lisaks vähemalt kaks koosolekut - KMH algatamise avalikustamine ja KMH kinnitamine, elanike soovidega tuleb arvestada. Meie näiteks pidime asfalteerima 400 meetrit kahe maja vahelist teed, et saada kaeveluba. Kui tehakse tiiki, siis saab rahvas sellest teada siis, kui ekskavaator tööle asub.

Töö käigus kontrollivad karjääri tehnilise järelevalve amet ja keskkonnainspektsioon. Kaks korda aastas kontrollitakse tegevust seirelennukilt. Trahv kaevealast väljumise korral on karm. Pärast kaevandamise lõppu tuleb teha karjääri rekonstrueerimise projekt ja see ka ellu viia.

Tiiki ei kontrolli keegi. Mitte keegi ei jälgi, kas tiik tehti etteantud mõõtudes, milline jääb ümbrus pärast tööde lõppu, ohutustehnika. Karjääris peab olema üle viie meetri sügavuse tööde või üle viie meetri kõrguste aunade puhul palgal erikoolitusega vastutav töötaja, tiigi puhul ei huvita see kedagi.

Väikeste karjääride rajamine lihtsamaks

Tiiki rajav Aivar Pukk ütles, et väikese, ühe-kahe hektari suuruse karjääri rajamisel pole rahaliselt mõtet. „Kui võtad kõik need geoloogilised uuringud ja muu, see läheb üle 10 000 euro maksma. Siis pole mõtet koppa maasse lüüagi. Väikeste, ühe-kahe hektari suuruste karjääride lubade menetlemine võiks olla lihtsam,“ arvas Pukk.

Seepärast ongi tiikide rajamine praegu seaduslik viis, mida kasutatakse karjääri rajamise kadalipust ning hilisemast rangest kontrollist pääsemiseks.

„Eestis on 50 kaevandamisloaga karjääri, mille pindala on kuni kaks hektarit, mistõttu saab öelda, et kindlasti ei ole välistatud ka seaduslik kaevandamine väiksemal pindalal,“ sõnas keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna nõunik Tiit Kaasik.

Kõikide karjääride ja kaevanduste puhul tuleb suures plaanis täita täpselt samu nõudeid nii uuringute tegemiseks kui ka kaevandamiseks. „Samas on ka erisusi, kuna näiteks väiksemate karjääride puhul kaevandamisloa taotluse menetluses üldjuhul keskkonnamõju hindamist ei tehta,“ selgitas Kaasik.

Kaasik lisas, et karjääri pindala ei saa olla ainuke kriteerium, millest selle mõju ja olulisus sõltuvad. Silmas peab pidama ka karjääri sügavust, kaevandatavaid maavarasid, asukoha keskkonnatingimusi ja muud sellist. Ka ei pruugigi väga väikeste n-ö maavaravõtukohtade vähe kontrollitud laialdane kasutuselevõtmine olla mõistlik ei majanduslikult, kvaliteedi tagamise mõttes ega ka keskkonnale.

Jaga lugu:
Hetkel kuum