Prantslaslik restoran Tsaari-Venemaa aadlimõisas

Pidulikus kohas kauni pühapäeva tervituseks sobib kõige paremini muidugi klaas šampanjat! Kus siis seda luksulikku jooki veel nautida kui mitte lossis, mida isegi Vene tsaar olla oma visiidiga austanud. Pealegi võib ühe käe sõrmedel lugeda üles restorane, kes šampanjat ka klaasikaupa suudavad või tahavad pakkuda. Kuna Cher Ami on lähedalt sugulane veinirestoraniga Dominic, on sealne joogikaart rikkalik ja kelnerid kompetentsed. Isegi dessertveine, mis joogikaardilt tihtipeale hoopiski puuduvad, on Cher Amis päris mitu, sealhulgas ka sellised haruldused nagu jäävein, Tokay Aszu ja Pommeau de Normandie.

Lõuna algas täie pidulikkusega. Pidulik oli ka eelroog, kaheksajalg rukola ja meloniga. Pearoog, pikalt küpsenud vasikapõsk oli minu jaoks liialt soolane, nii et täit naudingut see ei pakkunud. Kahju, eeldused olid loodud, ansambel taldrikul vägagi paljutõotav: vasikapõse lisanditeks olid siidine maapirnipüree, krõbe chorizo, seened, tummine kaste. Teise pearoa, mustsõstrase pardifilee pardimaksa, pirni ja porgandi-kukeseenekreemiga maitsed olid paremini balansseeritud. Kuigi ka seal lõi sool kohati ülearu tugevalt välja, sai seda teiste komponentidega tasakaalustada.

Olustiku eklektika

Muusika, mis võiks restoranis olla kui kirss tordil, osutus seekord aga tõrvatilgaks meepotis. Nimelt mängis mõisahoones korraga kaks muusikat: kõrvalruumis esitas lauljanna väiksemale seltskonnale klassikalist vokaalmuusikat, restoranis üritati meeleolu luua lounge-muusikaga. Kui lauljanna lõpetas, lülitati ka lossi teised saalid kunstmuusikale, aga see ajas ikka oma rida: nemad eelistasid klassikat, restoran jätkas džässiga. Nii et uhke elu mäng tuleb küll välja teeninduses, joogis ja peaaegu et ka söögis, aga mitte atmosfääri loomisel. Et tegemist on siiski imitatsiooni, mitte eheda lossieluga, kinnitasid ka sinised kilesussid paari külastaja jalas, millest nad polnud pärast muuseumikülastust raatsinud loobuda.