Restoranitest: Mon Ami võidab südameid

Mon Ami “katusepakkuja” on uus hotell Frost. Butiikhotell, nagu nad end tutvustavad. Õnnetuseks on väikesel hotellil oma restorani jaoks ruumi jätkunud ainult soklikorrusel. Restorani kitsukestest, lae all asuvatest akendest paistavad üksnes möödujate jalad. Seljaga akende poole istudes on parem, jalad ei ulatu luksuslikkuse illusiooni rikkuma ja mõjule pääsevad värsked lilled, vaoshoitud hallikad-valged toonid ja kaunid nõud.  

Hotellile nime andnud Frost oli postiülem, kes kunagi ammu, umbes Vene-Rootsi sõja ajal Vene tsaaririigi alla kuulunud Pärnu postiside eest hoolt kandis. Selle info leiab koduleheküljelt. Miks on Eesti linnas Vene riiki teeninud Saksa rahvusest postiülema järgi nimetatud hotelli restoranil aga  prantsuskeelne nimi, selle kohta pole midagi kirjas. Võib ainult oletada – ehk loodetakse kuulsa gastronoomiamaa keelelt tuge maitsemaailma tippude vallutamisel?

Juba esimene lonks kohapeal valmistatud kurgi-mustsõstralimonaadi andis kinnitust, et peavooluga kaasa ei ujuta, Mon Ami suudab enamat ja sõnad “värske”, “tervislik” ja “hooajaline” pole tema puhul pelgalt lubadused. Juba kurgi tempimine mustsõstralehega iseenesest on tore idee, aga peale selle oli ka suhkruga väga mõõdukalt ringi käidud, mis on suhteliselt haruldane oskus.

Kurk ilmus veel kord. Seekord grillitult ja krevettide lisandina. Mõõdukas küpsetamine oli vesise vilja vaid soojaks teinud, kaotamata mõnusat krõmpsu. Leebele roale andis särtsu küüslaugumajonees, maitsed olid puhtad ja väga-väga suvised. Praetud koha oli kokku pandud – ei, seekord mitte enam kurgiga, vaid küpsetatud rediste ja tomatite ning maapirnipüreega.

Magustoidus ühines kodune kama Briti köögitraditsioonidega, mille tulemuseks oli üks selle suve parimaid desserdielamusi, kama-posset. Posset on inglaste vaste brüleekreemile, mis ka mujal maailmas viimastel aastatel populaarsust kogunud. Mon Ami peakokk oli selle maitsestanud kamaga, aga teinud seda õrnalt, justkui möödaminnes.

Kama ilmus aga veel teiselgi kujul, kreemjale roale tekstuuri lisavate krõbedate riisikrõbuskite maitseandjana. Ja jälle oli kama ainult natuke. Rahvusroog kama võib küll olla kohalik ja oma, aga harva õnnestub tema robustset maitset parajalt balansseerida, oma maaläheduses on ta liiga võimas, et terviklikku ansamblit luua.Kiitus kokale

Toredasti sobitus marjadega täiendatud kama-posset’i juurde dessertveinide jaotusest leitud Itaalia Fragolino. Jook oleks küll vajanud nii soovitusi kui selgitusi, restoranide veinikaartidele jõuab see kerge mulliga lahja suvejook haruharva. Nagu suvepealinna restoranile sobilik, pakuti ka klaasikaupa šampanjat ja cava’t.

Kui maailmas valitseks üleüldine õiglus ja taevased väed jagaksid restoranidele asukohti vastavalt nende kokkade suutlikkusele, oleks Mon Ami käsutuses Pärnu parimad pinnad – merevaatega ja näoga loojangu poole. Väikese Kuninga tänava keldri-, vabandust, soklikorrusel asuva restorani peakoka looming trumpab üle nii mõnegi tuntud ja tunnustatud kolleegi loomingu. Nagu ettekandjad ütlesid, olla tegemist väga noore mehega. Temast me tulevikus veel kuuleme, julgen ennustada.