Pizza Hut väänas Eestis käsi

Hiljaaegu teatas maailmakuulus pitsakett Pizza Hut, mis kuulub Yum! Franchise'i alla, et kavatseb Eestisse laieneda. Tegemist on USAs aastakümneid tegutsenud pitsaketiga. Ometi ei tea ilmselt paljud, et pitsaketil on Eestis ühe kohaliku väiketegijaga juba põrkumine olnud.

Aastal 2011 otsustas Eesti noormees Urmo Tamm hakata pitsaäri ajama. Tamm on tuntud ka Kanal 2 reporterina. Uudis pitsadest ja pirukatest, mida Tamm oma uues kohas pakkus, levis kulutulena. Uue koha nimeks oli Pitsa Hütt. Kuigi Eestis oli äritegevusele luba antud, ei meeldinud see nimi ja logo sarnasus suurketile Pizza Hut.

Tamm seletab täna, et kõik väiksemad pitsakohad on ju hütid või kioskid tegelikkuses, sest paljud neist ongi tehtud endistesse kioskitesse või putkadesse, ja see on põhjus, miks Eestis pitsakohtade pidajatel sellised nimed pähe tulevad. Seepärast tuli selline nimi pähe ka neil. Kuid suurkett Pizza Hutile polnud see piisav põhjendus, nad otsustasid jõuliselt sekkuda ja Pitsa Hüti kaubamärgi tegevuse peatada.

„Toona lasime ühel kujundusfirmal teha Pitsa Hütile kujunduse, kes siis tegi selle sarnase Pizza Huti omaga. Me olime sunnitud logo ära muutma,“ räägib Tamm täna.

„Pizza Hut on ennast nii täis söönud firma ja nendega mööda kohtuid käimine on ette teada. See lõpeb ükspäev sellega, et endal saab ressurss otsa, et hakata kaubamärki kaitsma,“ räägib Tamm. Talle ja tema äripartnerile anti Eestis tegevusload ja Eesti arvates oli kõik korras, kuid Pizza Huti arvates mitte, räägib Tamm. „Nende juriidiline esindaja võttis meiega ühendust ja me otsustasime, et lihtsam on muuta nimi ja asjad ära kui käia pikalt kohut,“ nendib Tamm.

Ta lisab, et iseenesest oleks ju võinud ka vaielda, sest nende nimes oli "hütt", aga suurkorporatsioonil "hut". Kuid siiski otsustas Tamm nõustajate soovitusel kohtuteed mitte ette võtta. „Kohe, kui keegi vähegi kujunduse või nime poolt on neile sarnane, siis tuleb nende juriidilise meeskonnaga tegemist,“ hoiatab Tamm.

Praegu Tamm enam pitsaäris ei tegutse. Ettevõte on maha müüdud uutele tegijatele ja see tegutseb ka teise nime all. Kuna ettevõte pidi ära muutma ka oma logo, millega osa kliente juba harjunud oli, siis sai kannatada ka kliendibaas.

Lisaks nendib Tamm tagantjärele, et ta ettevõte ei hakanud nii tööle, nagu ta oleks soovinud. „Ma ei saanud ettevõtet nii tööle, et iga päev ei peaks kohal olema. Ja pitsaäris ei saa maksta inimestele sellist palka, et see hoiaks neid tööl kinni – kaadrivoolavus on liiga suur,“ seletab Tamm.

Eestis tegutseb teinegi pitsakett, kelle logo sarnaneb Pizza Huti omaga. Kuigi Pitsa Hütt pidi nime muutma, siis Pizzakioski frantsiisiomanik ja juht Kurre Ehrnsten suurkorporatsiooni Eestisse laienemise ja logode sarnasuse pärast mures ei ole.

„Me pole konkurendid, oleme kolleegid. Meie mõlema eesmärk on propageerida pannipitsade kultuuri ja seda taset tõsta. Ma loodan, et me oleme teinud sel alal väga kõva tööd, et pannipitsade kvaliteet paremaks saada, ja Pizza Hut tuleb ja aitab meil seda edasi teha,“ märkis Ehrnsten.

Ka ei ole tema hinnangul nende ja Pizza Huti logo kuidagi sarnased. „Nende logo tuleneb majakatusest, neil oli see kujund. Meil tuleb logo pitsakarbist. Maja ja karp pole omavahel sarnased,“ selgitab Ehrnsten.

Pizza Huti esindaja Sigurdur Sigurdsson on telefonis raskesti tabatav, kuid lõpuks vastab ta meili teel napilt mõnele küsimusele. "Mõned sarnasused on, kuid ma ei usu, et sel oleks mingit mõju meile, ja ma pole selle sarnasuse pärast mures,“ märgib Sigurdsson ja lisab, et ei usu, et Eestis võiks nende keti käivitamine kuidagi teisiti minna kui mujal maailmas. Sigurdsson ei kommenteerinud aga kuidagi varasemat kohtuvälist kokkulepet Pitsa Hütiga, kellega oleks võinud kohtulahinguks minna. 

Harju maakohtu pressiesindaja Kristina Otsa sõnul esitas just Pizza Hut 28. veebruaril 2012 hagi Pitsa Hüti omanikfirma Levi Foods OÜ vastu kaubamärgiõiguste rikkumisest hoidumiseks. Otsa sõnul soovis USA firma, et Pitsa Hütt võtaks kaubamärgi registreerimise tagasi või kustutaks selle.  Peaaegu aasta hiljem kinnitas kohus poolte vahel kompromissi ja lõpetas menetluse.

Patendiameti kaubamärgiosakonna juht Karol Rummi kinnitab sama ja lisab, et patendiameti ülesanne on teha registreerimist taotlevale kaubamärgile ekspertiis. Kuid turusituatsioonis tekkivate võimalike konfliktide puhul peavad osapooled omavahel konflikti lahendamiseks ise võimalusi otsima.

Väga suure sõõmuga. Ta on meie kolleeg, kes on Ameerika pannipitsade lipulaev. Välismaal käies söön ma tihti pitsat ja kui seal on Pizza Hut, siis kindlasti külastan neid – minu suur lemmik.

Oi ei, me pole konkurendid, me oleme kolleegid. Meie mõlema eesmärk on propageerida pannipitsade kultuuri ja seda taset tõsta. Ma loodan, et me oleme teinud sel alal väga kõva tööd, et pannipitsade kvaliteet paremaks saada. Pizza Hut tuleb ja aitab meil seda edasi teha.

Kuid samal ajal on ta siiski teie konkurent. Eesti turg on ju väike ja kliente tuleb lõpuks jagada.

Teate, mina ei jaga seda arvamust. Klientuur on väga suur, 1,3 miljonit inimest. Neist sööb pitsat hetkel väike hulk. Meile mõlemale jagub kliente ja koos võime meelitada teistest toidukategooriatest inimesi üle pannipitsat sööma.

Ei ole. Pizza Huti logo tuleneb majakatusest, neil on see kujund kasutusel. Meil tuleb logo pitsakarbist. Maja ja karp pole omavahel üldse sarnased. Meie logo on karp külgvaates. Neil on majakatus. Sarnasust ma ei leia. Pizza Hut ei olnud meie eeskuju, kui me Eestis 12 aastat tagasi alustasime. See oli hoopis üks Taanis Kopenhaagenis asuv pitsakohvik. Sealt võib-olla mõned maitsed on üle toodud, aga Pizza Hutist mitte.

Ei. Pizzakioskil on registreeritud kaubamärk. Ja Pizza Hutil on samuti kaubamärk Eestis registreeritud. Oleme väike pereettevõte. Viimase kolme päeva jooksul on väga palju e-kirju tulnud inimestelt, kes soovivad meie frantsiisiga liituda – ma lihtsalt  ei tea, kas ma jõuan neile kõigile seda võimaldada.

Meil on Eestis 28 pitsakioskit, millest 26 on frantsiisiga – avavad pitsakioski vastavalt meie nõuetele, me koolitame neid ja nad maksavad meile frantsiisitasu siis.

No vastata veel jõuame, aga et neile ruumid otsida ja meeskond koolitada ja seadmed hankida. Meil on potentsiaali palju kasvamiseks, aga ma lihtsalt ei jõua nii palju. Pean meeskonnaliikmeid juurde meelitama.

Meil on tütar ja väimees frantsiisivõtjad. Väimehe õde on frantsiisivõtja – kõik ressursid on kasutusel. Meil kontor on Järvamaal, kuid pärit oleme Paidest. Oleme 12 aastat tegutsenud.

Me istusime Paide keskväljakul pargipingil ja mõtlesime, et läheks kuskile sööma. Kuid igal pool tundus kehv toit või kehv ventilatsioon või kehv teenindus. Ma osutasin siis käega teisele poole väljakut – vot sinna teeme ise kohviku! Ja siis sõitsimegi läbi Rootsi-Taani-Prantsusmaa-Itaalia ja sõime igal pool pitsat. Kopenhaagenis leidsime superhea pitsakoha. Ja siis avasime aastal 2004 esimese pitsakoha Paides.

(naerab) Olen välismaa juurtega, rootsikeelne olen, aga sündinud Soomes ja Eestis elanud 26 aastat.

Minu vanaema oli Eestist pärit. Ta põgenes siit 40ndatel aastatel. Aga mulle hakkas siin meeldima.

Patendiamet sai toona Säästumarketi kaubandusketti haldava operaatorfirma, aktsiaseltsi Kinnisvaravaldus protesti, kus vaidlustati odavamate kaupade pakkumisele keskendunud Lidli kaubamärgi registrikanne. Lidli kaubamärk oli patendiametisse esitatud registreerimiseks alles 8. veebruaril 2002, Säästumarketi oma aga juba 3. juunil 1998. aastal ning Kinnisvaravalduse meelest olid mõlemad sedavõrd sarnased, et võivad ostjat eksitada. 

Patendiameti patendiosakonna juhataja Elle Mardo kinnitas toona, et Säästumarketi väitel võib tekkida mulje, et tegemist on ühe ja sama firmaga. Lisaks ütles ta, et kui Säästumarketi operaatori protesti aktsepteeritakse, siis ei tohi Lidl oma üle maailma tuntud kaubamärgiga Eestis tegutseda ja peab sisenema uue brändinimega.

“Märkide kujundus on tõesti väga sarnane. Küsimus on selles, kust Säästumarket oma kaubamärgi sai,” vihjas Sehver toona Õhtulehele ja lisas eraisikuna, et ilmselt viksis Säästumarket oma kaubamärgi siiski Lidli pealt maha.

Vaidlus lõppes toona siiski viigiga, mis lubas nii ühel kui ka teisel tegutseda senise märgi all. Ainult et lõpuks Lidl ei tulnudki Eestisse. Firma ostis küll kokku 28 krunti umbes 130 miljoni krooniga. 2006. aastal võttis firma kasumi välja ja müüs kinnisvara maha.

Ning 2009. aastal Säästumarket loobus sini-puna-kollasest logost, mis oli äravahetamiseni sarnane Saksa odavpoe Lidli logoga. Pole teada, kas omanikud Indrek Prants ja Sven Mansberg võtsid Säästumarketi logoks Lidli koopia sihilikult või kogemata, kirjutas Postimees.

Säästumarketi kommunikatsioonijuht Evelin Mägioja kommenteeris logovahetust toona nii, et tegemist on suurema uuenduskuuriga.