Selgub, et Clooney ei jätnud oma plaani niisama, vaid võttis Gerberi ja veel ühe sõbra, Michael Meldmani kampa ning asus tekiilat välja töötama. Nad leidsid ühe ettevõtte, kes oli nõus nende soovidele vastu tulema. Gerber meenutab, et üks tingimus, mille nad destilleerimisele seadsid, oli see, et tekiila ei tekitaks pohmelli.
Pärast kuude pikkust proovimist maitses Gerber enda jaoks täiuslikku tekiilat. “George avas ühe näidispudeli ning valas meile kummalegi klaasikese. Me maitsesime. Seejärel vaatasime üksteisele otsa ning saime aru, et see ongi see,” jätkas ta.
Kuigi Clooney ja Gerber panid tekiilale nime, Casamigos, mida võiks hispaania keelest tõlkida kui “sõprade maja”, ei mõelnud nad oma sõnutsi sellest äri teha. Pigem tahtsid nad tekiila endale hoida ning oma sõpradega jagada. “Me mõtlesime, et George on juba niigi näitleja ning režissöör. Mul endal on mitmeid restorane ja baare ning ma polnud valmis veel ühe ettevõttega tegelema,” rääkis Gerber.
Hobist sai ettevõte
Siis aga juhtus midagi kummalist. Tekiilatootja saatis Gerberile kirja, milles seisis: “Viimase kahe aasta jooksul oleme me teile saatnud tuhat pudelit. Te kas müüte seda või lihtsalt joote liiga palju – igal juhul ei ole me nõus neid enam näidispudeliteks kutsuma. Te peate asja ametlikuks tegema.”
Nii ei jäänudki Clooneyl ning Gerberil muud üle, kui oma ettevõte luua. Casamigos sündis 2013. aastal.
Mitme ettevõttega tegelev Gerber märgib, et kuna Casamigos sündis rahulikult, on firmaga tegelemine üsna stressivaba. “Kõik see juhtus nii loomulikult. Me tahtsime teha enda jaoks parimat tekiilat ning sel, kas sellel äril läheb hästi või ei, pole meie jaoks eriti vahet.”
Sealjuures andis Gerber soovituse ka teistele ettevõtetele, kes tahavad oma hobi äriks teha: keskenduda tuleks tootele ja kõrvale jätta väline aspekt. “Meie pudel on odav, ent sisu kallis,” reklaamis Gerber.