Sisserändeta ei jää Eesti rahvaarv püsima

Aruande autorite hinnangul vajab Eesti proaktiivset poliitikat, kuidas lahendada rahva arvu vähenemine, rändeküsimus ja lõimumisprobleem.

Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru peatoimetatud ja üle 40 autori koostöös sündinud aruande autorite sõnul on Eesti koos ülejäänud maailmaga astumas uude rändeajastusse, mida iseloomustab inimeste rände suurenemine ja rände olemuse muutumine.

Maailmas toimuval rändel on üks selge tunnusjoon: tõmme heaolu poole. Eestis on heaolu kasv mõõdetuna inimarengu indeksiga viimase 25 aasta jooksul üks suuremaid Euroopas, ning selle tulemusena on Eesti muutumas sisserändajatele atraktiivsemaks. Samal ajal on ka tööandjate huvi välistööjõu värbamise vastu viimastel aastatel oluliselt suurenenud.

Autorid nimetavad kirjeldatud olukorda rändepöördeks. Asjaolu, et mitte kõik Eesti inimesed, eriti ääremaa elanikud ja lihtsamate tööde tegijad, ei saa küllaldaselt osa heaolu kasvust, põhjustab endiselt väljarännet Soome ja teistesse ELi riikidesse. Samal ajal on üldise heaolu kasvades suurenenud ka sisseränne, eriti väljastpoolt Euroopa Liitu. 2015. aastal ületas viimase 25 aasta jooksul esimest korda Eestisse saabujate arv Eestist lahkujate arvu.

Juhul kui väljarände ülekaal ja madal sündimus jätkuksid, väheneks inimarengu aruande rahvastikuprognoosi järgi Eesti rahvaarv 21. sajandi lõpuks allapoole 800 000 piiri. Aruandes jõutakse järeldusele, et Eesti rahvaarv kasvaks vaid juhul, kui 30 aasta pärast sünnitaks iga naine vähemalt kaks last ja Eestisse oleks elama asunud ligi 200 000 sisserändajat.

Rahvaarvu taastootmiseks on vaja panustada nii pere- kui ka rändepoliitikasse. Eesti on muutunud rändest sõltuvaks ehk teisisõnu ei ole võimalik rahvastiku tänast taset säilitada üksnes sündivuse suurendamisega, vaid paratamatu on ka sisserände soodustamine. Aruande autorid esitavad ettepaneku koostada rändestrateegia, et põhjalikult läbi töötada riigi peamised rändepoliitilised eesmärgid.

Aruanne jõuab ka järeldusele, et eesti- ja venekeelse elanikkonna sotsiaalne side on endiselt nõrk. Selle üks põhjus on endiselt eksisteeriv keeleliselt segregeeritud lasteaia- ja koolisüsteem, mis jagab lapsed eesti ja vene keele alusel paralleelsetesse maailmadesse. Euroopa kogemus näitab, et olukorras, kus sisserändajad on üleesindatud lihttööde tegijate hulgas ja koondunud elama odavamatesse linnapiirkondadesse, vaesuse ning rahvuse piiride kattudes ei ole sotsiaalsete probleemide eest pääsu. Autorid on seisukohal, et praeguse uuesti kasvava sisserände tingimustes on Eestil aeg võtta ette otsustavad sammud keele- ja rahvuspõhiste paralleelühiskondade ühendamiseks. Lasteaed ja kool on need institutsioonid, mille kaudu saab muutuse algatada ning seda tuleb teha.

Omaette peatükk aruandes lahkab tänapäevast hargmaisust ehk olukorda, kus järjest avatumas maailmas ei kattu enam riikide territooriumid, kodanike elukohad ega inimeste tegevusruumid. Nii ka Eestis, kus omavahel tihedalt suhtlevad kogukonnad, ettevõtted ja inimesed asuvad nii kodu- kui ka välismaal. See tähendab, et vaja on lahendada küsimus, kelle omad on poliitilises, kodakondsuse, maksustamise või sotsiaalkindlustuse mõttes hargmaises maailmas elavad inimesed. Kui palju peab kodumaal, talvekodus või töökohariigis viibima, varasid omama või makse maksma, et saada näiteks valimisõigust?

Kõike eelpool kirjeldatut arvesse võttes teevad inimarengu aruande autorid ettepaneku töötada Eestile välja rände- ja inimvarastrateegia.