Võõras raha rikub põllumehe ära

Tänavu Äriplaani konverentsil esinev Läänemets lisab, et riik peab tagama ausa konkurentsi ning toetused ongi selleks, et piim saaks maksta poes poole vähem kui vesi, mitte et see oleks põllumehe vältimatu kasumi osa. Toetuste loomise süsteemist on juba kaua möödas, mistõttu vajaks see tema sõnul ehk muutmist. 

Kevadkülv äsja lõppes ja kõige suurem fookus on vihma ootus. Viimastel aastatel on kevaded väga kuivad ja see mõjutab viljasaaki ja rohu kasvu. Taimekaitsetööd käivad ja valmistume silo tegemiseks. Võrdluseks nii palju, et eelmine aasta tehti esimene niide mai lõpus, aga sel aastal on rohi nii madal, et kõik jääb väga hiljaks. 

Kuigi alati põllu servas seda küsitakse, siis prognoose väga ei tee. Olen ikka öelnud, et võtan vastu kõik, mis mulle on määratud – läheb nagu läheb, sest kõik ei sõltu endast. Kulutused teeme üsna korraliku saagi jaoks.

Igal aastal pole võimalik asju muuta, sest põllumajanduse eripära on see, et katseperioodi pikkus on täpselt aasta. Põllumajanduses on hindamisperiood viis aastat – tuleb võtta viie aasta keskmine ja selle pealt üritada trende prognoosida. Viljelustehnoloogias üritame kulusid võimalikult palju kärpida. Oleme õppinud otsekülvi, et kombaini järel saaks otse külvata, mis annab mitmekordse kütuse kokkuhoiu. Mõtet on tegeleda nende kuludega ja omahinna nende komponentidega, mis sõltuvad meist ja mida saame mõjutada. Kütuse ja väetise hinda ei saa me muuta, aga saame kontrollida, kuidas ja kui palju me neid kasutame.  

Üllatavalt palju tuleb põllumajandusse noori, kes on entusiastlikud ja innustatud. Tööstuses on palju nutirakendusi ja masinad on satelliidi kaudu juhitavad. Põllutöid saab hästi kontrollida digirakendustega. Meie eesmärk ei ole vaid maad harida, pigem on oluline tulemus. Suur töö on meedial, sest inimestele tuleb selgeks teha, et toit ei tule poest. Oluline on näidata, kui palju tööd tuleb selleks teha, et piima saada, hoolimata sellest, et kurb on vaadata, kui poes maksab piim poole vähem kui vesi. Tuleks mõelda, kuidas saadakse liiter vett pudelisse ja kuidas saadakse liiter piima pudelisse – seal on ikka kordades erinevus, nii kuludes kui ka töös, mis sellesse panustatakse. 

Keegi piima hinda põllumeeste käest ei küsi ja tihti oleme sunnitud leppima sellega, mis on antud. Tänane hinnatase on selline, millega on võimalik enam-vähem majandada – hoiame hinge kinni, et see enam madalamale ei kuku, kuid suurt optimismi suureks tõusuks ka ei ole.

Kuidas tarbija suhtuks sellesse, et piima hind oleks paarkümmend senti kõrgem? 

Oluline piimahinna tegija on kaubandusvõrk ja poeketid, kes hinda pressivad alla ja käib võitlus selle nimel, et oma kaupa lettidele saada. Pole kindel, kes seda reguleerida suudaks, kuid tarbijad kindlasti oleksid valmis ka kallimat hinda piima eest maksma. 

Üksi ei saavuta midagi, et see on ennekõike meeskonnatöö ja pühendumus koos liikmete teadliku aktiivsusega. Tihti on ühistuid ja organisatsioone, kuhu inimesed astuvad, aga on liikmena suhteliselt passiivsed. KEVILIs on liikmed aktiivsed, räägivad kaasa ja osalevad üritustel – pole ka väga keeruline ka organisatsiooni juhtida, kui tead, mida liikmed ootavad.

Panustame palju aega ja ressurssi liikmete kaasamiseks ning korraldame piirkondlikke seminare ja kord aastas on suurem arenguseminar. Need on kohad, kus liikmed saavad kaasa mõelda ja rääkida – kui saaksime kokku vaid üldkoosolekul, siis ei saaks nii palju inimesi kaasata. 

Algusaastail oli meeskond väike, siis tegeles nõukogu rohkem tegevjuhtimiste küsimustega, kuid nüüd üritame hoida joont, et nõukogu tegevjuhtimisse ei sekku. See pole väga kerge, kuid igal juhul tuleb inimesi usaldada ja ei tohi kellestki üle sõita, sest igaühel on oma roll.

Liiga palju räägitakse ennekõike toetustest, aga toitu ei toodeta ja põldu ei peeta toetuste pärast. Mul oleks siiralt hea meel, kui toetusi oleks oluliselt vähem või kui neid üldse ei oleks. Tähtis on, et majandusruumis oleks tagatud aus konkurents ning kui toetus on, siis peaks olema naaberriikidega ühtemoodi. Toetused on selleks, et piim saaks maksta poole vähem kui vesi, mitte et see oleks põllumehe vältimatu kasumi osa. Toetused on välja töötatud selleks, et toit poes oleks odavam, sest kunagi leiti, et nii on toidu tarbijaid toetada lihtsam ja mugavam. Sellest on aastakümneid mööda läinud, kui see süsteem välja töötati ja võib-olla vajab see muutmist. Pigem hääletaksin selle poolt, et üldised toetustasemed väheneksid. 

Toetused on ikkagi võõras raha ja üsna palju on tegevusi, mis on suunatud valdavalt vaid toetuste nimel tegutsemiseks. See ei ole õige. Raha, eriti just võõras raha, rikub inimesed ära.

Peaksime rääkima eraldi toitu tootvast põllumajandusest, efektiivsest majandamisest ja omaette teemana elulaadist, maaelust ja hobitootmisest. Toetuste süsteem üritab samas katlas käsitleda mõlemaid ja siis tekib vastandumine, mis pole õige. Igale ettevõtjale on koht, kui leitakse oma nišš.

Toetuste süsteemi võiks reformida, eraldi võiks olla eelarverida, mis on vastavalt põllumajandustegevusele. Riikliku toeta ja mõistva suhtumiseta ei suuda ettevõtted põllumajanduses läbi lüüa, sest siin on nii palju nüansse, millega arvestada. Ühistutega on võimalik olla efektiivsem, kuid samas luuakse tihti ka neid vaid ühistu loomise eesmärgil, et toetust saada, mis turul mingit majanduslikku efekti ei saavuta. 

Eesti on nii väike maa, et seda oleks mõistlik majandada nagu suurt talu. Kui valitsus ja riigiisad suudaksid mõelda igal astmel, siis arvan, et see ei oleks väga keeruline. Tihti just takerdutakse nelja aasta tsüklisse, sealt kaugemale ei mõelda ja sel juhul ei jõuta kuskile.

Tuleb hakkama saada. Olen ka Jüri Ratasele öelnud, siis kui ta veel peaminister polnud, et põllumeestele piisaks sellest, kui peaminister julgeks avalikul esinemisel öelda, et põllumajandus on Eesti riigi majanduse seisukohalt oluline majandusharu. Aga täna ja eriti eelmisest valitsusest jäi mulje, et poetati veidi peenraha toetustega, et põllumehi vaigistada. Sellist kindlamat plaani ei loe hetkel kuskilt välja ja valitsuse jaoks on oluline, et põllumehed ei lärmaks, kuid see peenraha ei lahenda midagi. Riik saabki suunata toetuste ja maksudega, kuid samas peab riigil olema selge, kuidas, mis mahus ja kuhu jõuda. Tundub, et põllumajandus on ebamugav ala, millega ei tahetagi tegeleda.

Asjad on käest ära ennekõike maaküsimustes terves Euroopas. Põllumaast, mis on toidu tootmise põhiline tootmisvahend, on tekitatud kinnisvara äriobjekt. Oleks normaalne, kui põllumaa kuuluks põllumeestele ja see aitaks ka toidu hinda paremini kontrollida. Täna on ühe lülina tekkinud toidutootmiseahelasse juurde maa omanik, kes tahab tulu saada ja selle maksavad kinni sööjad, sest põllumees peab igal juhul ellu jääma.