Aseri pesumasinas liigutasid miljoneid ka Eesti firmad

Venelased avasid oma ettevõtete kontod slaavlaste seas hinnatud Danskes. „Saime Venemaa Föderatsiooni juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt vihjeid, et Danske panga Eesti filiaalis saab arvelduskontot avada Venemaalt lahkumata,“ meenutab õigusbüroo EuroCity omanik Roman Märtson jutte, mis liikusid aastatel 2011–2014. „Kui sellist konsultatsiooni on tahetud, oleme klientidele alati soovitanud rahaasjade ajamiseks Swedbanki või SEB panka,“ nendib Märtson veel.

Aastal 2013 võtab Märtsoni bürooga ühendust kolm Vene kodanikku, kes tahavad Eestis ettevõtted püsti panna. Märtson läheb neile appi.

Miks Eesti?

Venelased avavad lühikese aja jooksul hulgikaubandusfirmad. Kahe, Roman Vnukovi ja Stanislav Evdokimovi ettevõtted ärkavad ellu päevase vahega: Vnukovile kuuluv AGcompany registreeritakse 8. mail 2013. aastal, päev hiljem jõuab registrisse Evdokimovi Odingroup. Kolmas Vene kodanik Boris Ulyanov lõi oma kaubavahendaja juba paar kuud varem.

Kas mehed teavad teineteist või mitte, pole selge. „Seda me ei saa kinnitada ega ümber lükata. Me ei tea seda kindlalt,“ lausub Märtson. Ta mäletab, et venelased põhjendasid Eestisse ettevõtte rajamist tulumaksu nullmääraga.

Elamislube venelased ei tahtnud – ka selle asjaajamisega saanuks Märtson aidata. Aastaid tagasi, IRLi elamislubade skandaali ajal kirjeldas just Märtson Eesti Päevalehele, miks slaavlased elamislube ihkavad. „Inimestel on õigus kasutada juristide abi. Ma ei näe, et oleks midagi pahasti või valesti selles, et aitame inimestel paketti koostada,” sõnas ta toona.

Evdokimov, Ulyanov ja Vnukov ei pruugi teineteist teada, kuid sarnasusi jagub: on pärit Venemaalt, lõid Märtsoni toel sama valdkonna firmad ja ei ole ennast vaevanud majandusaasta aruannete esitamisega, kui 2013. aasta oma mitte arvestada. Samuti oli meeste firmadel üksnes mõnesajaeurone omakapital, napp kasum ja käive.

Käes suur raha

Nii sai Eesti juurde väikefirmad. Küsimusi tekitavad aga nende ettevõtete pangaülekannete väljavõtted, mis jõudsid Äripäeva käsutusse. Nimelt suutsid Ulyanovi-Evdokimovi-Vnukovi leebelt öeldes tagasihoidliku majandusseisuga firmad juba alustamisaastal Danske kontodelt teele panna miljoneid dollareid.

Raha maandus Suurbritannias registreeritud varjatud tegelike kasusaajatega offshore’i LCM Alliance LLP kontole. Viimane oli samuti avatud Danskes.

Lähemalt ülekannetest. Ulyanovi Interplaza maksis LCM Alliance’ile neljal korral kokku 2,5 miljonit dollarit. Raha saatis Ulyanov seadmete ja materjalide eest.

Teise küsitava ülekande taga on tänavu juunis kustutatud AGcompany. Vnukovi töötajateta ja 338eurose omakapitaliga ettevõte tasus LCM Alliance’ile seadmete eest kokku 2,1 miljonit dollarit.

Kolmas ülekanne oli veidi väiksem. Tänavu aprillis hingusele saadetud Evdokimovi Odingroupilt sai LCM Alliance 800 600 dollarit.

Kuidas Eestis asutatud firmadeni raha jõudis, jääb häguseks. Küsimusi ei õnnestu esitada, sest meeste kontaktid ei toimi. Nendeni juhatab otsesemalt vaid Märtson, kuigi tedagi on alguses keeruline tabada.

Kõige lihtsamalt saab Märtsoni kätte e-kirja teel. Tal ei ole enda sõnul ülevaadet Evdokimovi, Ulyanovi ja Vnukovi firmade majandustegevusest ega tehingutest pangakontodel. Ning majandusaruannete esitamine on ainult juhatuse vastutus ja kompetents. „Evdokimov, Ulyanov ja Vnukov ei küsinud meie käest nõu, millises krediidiasutuses asju ajada. Nende soov oli ettevõtte asutamine. Lisateenuseid, näiteks raamatupidamist, nad meilt ei soovinud.“

Nii Ulyanov, Evdokimov kui ka Vnukov asutasid neli aastat tagasi tegelikult veel hulgikaubandusfirmasid, mis praegustest pangaülekannetest välja ei tule. Ulyanovi omanduses on ettevõte Misafir, Evdokimovil Papatya Company ja Vnukovil Pencere, mis esitasid aruande ainult 2013. aastal.

Ühendus katkes

Märtsoni büroo säilitab klientide andmeid, ka kirjavahetust kaks aastat. „Kui me kuus kuud juhatusega ühendust ei saa, palume registril meie andmed kustutada,“ avaldab Märtson. Täpsustuseks, Märtson oli meeste firmades menetlusdokumentide kättesaamiseks pädev isik, lisaks kirjutas nende ettevõtted oma sõbra korterisse.

Ehk siis kui riik saadab talle dokumente, näiteks kirju, korraldusi, määruseid või kutseid, peab Märtson need ettevõtete juhatusele edastama. Sellest rollist loobus Märtson Interplazas ja Odingroupis kaks aastat tagasi, AGcompanys läinud suvel.

Kui venelased käitusid valesti või rikkusid seadust, siis õiguskaitseorganid on Märtsoni sõnul juba piisavalt kompetentsed, kogenud ja hea tehnilise varustatusega, et „kellegi tegudele või tegemata jätmistele õiguslik hinnang anda“. „Seda enam, et Eesti Vabariigil on Venemaa Föderatsiooniga kehtiv vastastikune õigusabi leping,“ leiab Märtson.

Viimase lepingu olemasolu ei näi mõjus. Äripäeva suvises intervjuus tõdes rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand, et Venemaa ja Eesti koostöö ei toimi. Näiteks siis, kui eestlased uurivad, kas siinsete ettevõtete kontodele jõudvad sajad miljonid eurod on kuritegeliku taustaga.

Pealegi näitas Moldova-Vene rahapesuskeem, et Eesti on rahapesu transiitriik. Kui 1,5 miljardit eurot läbi Eesti liikus, siis mitte korraga, kirjeldas Reimand, vaid summad pihustati eri ettevõtete ja pangakontode vahel ning ka seal ei liikunud raha ühes jupis.

Ebaaus konkurents

Märtsonit häiris aastaid tagasi, et venelased avavad Danskes pangakontosid riigist lahkumata. „Meil oli plaanis kontrollida, kas see jutt vastab tõele,“ meenutab Märtson. Kontrollimiseni ta ei jõudnud. Samas näis selline teenus talle ebaasusa konkurentsina. „Meie kliendid käisid kõik Eestis isiklikult pangas ja sõlmisid neile vajalikud lepingud, kuid keegi sai mugavalt seda teha Eestit külastamata.“

Kui Danskes käituti valesti, lausub Märtson, on süüdi inimesed. „Pank ei ole lihtsalt hoone ja arvutisüsteem, pangas töötavad inimesed. Kui Danskes suhtuti mingitesse asjadesse leebemalt, kui meie seadus määrab ja eeldab, siis see oli panga ametlik poliitika, mingite isikute tahtlik tegevus või lohakus,“ räägib ta.

Neljas tegija

Peale Vene kodanike ettevõtete näeb pangaülekannetes firmat Bancher, mis tasus LCM Alliance’ile 600 000 dollarit. Bancheri omanikku on pea võimatu tuvastada, kuna firma asutaja on Dmitry Lamikhov – Eesti ettevõtja, kes aitab tegelikel kasusaajatel firmasid maksuparadiisidesse peita. Lamikhov mitme päeva jooksul Äripäeva küsimustele ei vastanud.

Paar aastat tagasi kustutatud Bancheri omanikud olid aastal 2011 Lamikhov isiklikult ja hiljem Ameerika Ühendriikides asutatud Alisonite LLC. Juhatusse kuulus maksuparadiisi Küprose kodanik Maria Mita. Lamikhov ja Mita on äriregistri põhjal kokku puutunud ka teiste Eesti firmadega, mille juured ulatuvad Panamani.

Bancheri tausta uurides tekib veel seos Venemaa-Moldova rahapesuskeemiga. Postimees kirjutas kevadel, et Bancheri eksomanik Alisonite LLC sattus skeemi üle 600 000 euro saanud Eesti tütarfirma Quinton kaudu. Lisaks avaldas ajaleht, et kaks suurimat rahasaajat Eestis registreeriti suurärimehe Endel Sifi Tallinna Bekkeri sadama ärihoonesse. Sifi väitel polnud tal sellest aimu.