Läti Maxima protsess kulgeb nagu Kafka teoses

Päästeoperatsioon Riia Maxima juures.  Foto: Scanpix
Äripäev • 21 november 2017
Jaga lugu:

„Selle protsessi peale on vajunud hiiglaslik bürokraatia kämmal,“ ütles Riia Maxima varingu kohtuprotsessist valmiva filmi „Näidisprotsess“ režissöör Rihards Gēcis.

Gecise sõnul oli talle filmi loojana olulisem rääkida kohtuasjast, sest tema hinnangul on tegemist Läti kohtusüsteemi sajandi protsessiga. „Me näeme, kuidas see käest libiseb ja see on lubamatu,“ rääkis Gecis Maxima tragöödia aastapäeval Läti Raadio 4-le antud intervjuus. Gecise film keskendub just kohtupidamisele, mis on seotud Riia Zolitude magalarajoonis asunud Maxima laevaringuga neli aastat tagasi.

Protsess veel käib, lugu pole lõppenud. Miks teile tundus vajalik praegu selline film teha?

Riias Zolitude magalarajoonis asunud Maxima supermarketi katus varises sisse 21. novembril 2013, ajal, kui kauplus oli rahvast täis. Mitu korda enne varingut hakkas tööle signalisatsioon, kuid inimesi ei evakueeritud. Tund pärast esimest sireeni kukkus sisse hoone katus, mattes enda alla inimesed. Hukkus 54 inimest, kümnetel olid eri raskusastmega vigastused.

Katastroofile järgnes tohutu vastukaja ühiskonnas – avalikuks said jämedad rikkumised juba hoone ehitamise käigus. LTV allikate sõnul põhjustas katusevaringu sellele hoonele mittevastavate, palju lihtsamate konstruktsioonide kasutamine selle asemel, mida nõudis ehitusstandard. Lisaks eitas kaupluse juhtkond häiresignaale, mis saigi lõpuks sel päeval saatuslikuks.

Protsess

Maxima katusevaringu kriminaalasi jõudis kohtusse 9. oktoobril 2015. Kohtutoimik sisaldab 80 köidet. Kohtuasjas on kannatanuteks 263 inimest, tunnistusi on andnud 144 inimest, küsitletud kümneid eksperte.

Uurimise käigus on selgunud, et vähemalt 30 korda oleks pidanud kaupluse ehituse peatama, sest leiti erinevaid rikkumisi, rõhutas prokuratuur.

Me räägime nelja aasta tagustest sündmustest. Alustasime filmiga kaks aastat tagasi ja saime aru, et see on vaja välja tuua veel sel ajal, kui kohtus arutelu käib.

Miks oli see vajalik just enne protsessi lõppu?

Filmi idee sündis siis, kui hakkasime jälgima, kuidas protsess ajas areneb, ja kuidas kohus pole suuteline lahendama konflikti mõistliku ajaga. Näiteks – meenutage Talsi tragöödiat (1997 hukkus Lätis Talsi linnas politsei- ja tuletõrjetehnika demonstratsioonil kaheksa last, kes kukkusid umbes 20 meetri kõrguselt tõstukikorviga asfaldile – toim.). See kohtuasi venis 16 aastat. Kui kaua me peame ootama Zolitude tragöödia lahendust?! See ongi vastus. Loodetavasti mitte 20 aastat…

Aga millest see film räägib? Te just ütlesite, et see oli vajalik välja tuua veel siis, kui kohtulik arutelu käib. Kas teie lugu räägib sellest, kuidas Lätis selliseid asju lahendatakse?

Põhimõtteliselt jah. Tahan kohe öelda, et filmis me ei puudutanud kriminaalse vastutuse teemat. Ei analüüsinud küsimust, kes peaks vastutama või kes on lõpuks süüdi, et kruvid olid kehvasti kinnitatud… Me näitame, kuidas kulgeb tsiviilprotsess, keskendame tähelepanu hüvitistele – kuivõrd on Lätis adekvaatne see summa, mida makstakse inimelu eest.

Ja mida räägivad sugulased. Ilmselt olete ka nendega suhelnud?

Pöördusime kannatanute perede poole, aga vähe. Vaid selleks, et visualiseerida tänaseid sündmusi ja et oleks võimalus teha mingeid järeldusi. Me ei räägi murtud saatustest – neid on palju, neid lugusid on seal palju, need šokeerivad.

Mis teile silma hakkas, kui te seda filmi tegite? Ilmselgelt te ju jälgisite menetluse kulgu. Kui te selle looga tegelema hakkasite, siis ehk siis avastasite midagi, mida enne ei märganud?

Hea küsimus. Meie film on suuresti poeetiline. Meile filmi loojatena oli kõige olulisem rääkida kohtuasjast, sest ma leian, et see on Läti kohtusüsteemi sajandi protsess. Näeme, kuidas see käest libiseb ja on lubamatus seisus. Praegu protsess sisuliselt seisab. Lihtsalt eksleb kohtumaja koridorides. Tahtsime rääkida sellega seotud tegelastega, kummagi poole advokaatidega. Mind huvitab konflikt advokaatide vahel – üks teise vastu. Aga kui me mõistsime, et film vajab hoopis kõrvaltvaataja pilku, siis kutsusime rääkima arvamusliidrid.

Millisena teie ise seda advokaatide konflikti näete?

Esiteks ei saa unustada advokaadi ameti eripära. Nagu arst, peab ta tegema oma tööd. Kummalgi osapoolel on oma argumendid. Nii nagu härra Gobzemsil, nii ka Maxima Latvijat esindaval Karklinšil. Ei taha langetada otsuseid, kuna pole asjatundja, et rääkida sellest, millele nad oma kaitse üles ehitavad…

Iga kohtulugu seostatakse nii või teisiti ühe kõige kuulsama looga kohtupidamisest, Kafka „Protsessiga“. Kuivõrd on Kafkat selles kohtuprotsessis?

Päästeoperatsioon Riia Maxima juures.
Päästeoperatsioon Riia Maxima juures.  Foto: Scanpix

Siin on otsene seos! Sellele protsessile on peale pandud Läti bürokraaatia suur kämmal. Muidugi, kõik tahavad olla profid, keegi ei taha vigu sisse lasta. Võimalik, et seepärast venibki asja lahendamine pikemaks, kui oleks eeldanud. Aga ikkagi – me räägime mõistlikest tähtaegadest. Praegu see pole nii. 15, 16, 20 aastat – see on kaugelt üle mõistuse.

Milline on selle tragöödia tähendus teie jaoks?

Minu jaoks on see päev, mis ühendas kogu läti rahva, kaasa arvatud Lätis elavad vähemused. Tragöödia ühendas isegi neid inimesi, kes alati hoiavad end konflikti piiril. Mulle oli režissöörina põnev rääkida tarbimisühiskonnast. Kokkuvarisenud supermarket on selle tarbimisühiskonna peegel.

Ühes intervjuus te ütlesite, et see oli tarbimiskultuse tagajärg. Kuidas te seostate seda selle õnnetusega?

Kiiremini, odavamalt, võimalikult ilma piirideta… Ei tea, kas me saame rääkida sellega seoses kapitalismist, aga vaieldamatult oli siin selle peegeldus, piirid, mis nõuavad pidevat edasiminekut, ka võidujooks kapitali suurendamise nimel. Selge, et tragöödia põhjused ei ole ainult tehnilised – see on sadade inimeste tegevuse tulemus. Ja sõna otseses mõttes väljendub see selles, kuidas protsess käib. Me räägime läänelikust demokraatiast, aga tuleb mõista, et sellega käivad kaasas niisugused asjad. Ma ei soovi siin analüüsida, kes, kellele, miks…

Selgitan. Ühest küljest on Läti noor ühiskond viimase 25 aastaga jõudnud arusaamani, et valime kapitalismi. Me elame kapitalistlikus süsteemis. Sellegipoolest räägite teie, et selliste sündmuste põhjus, nagu oli Zolitude tragöödia neli aastat tagasi, on kapitalistliku mõtlemise alus. Kuidas lahendada see ideeline konflikt: ühiskond valib kapitalismi, aga sellegipoolest viib see kapitalism niisuguste tragöödiateni?

Ma arvan, et igaüks on indiviid, igaühel on õigus oma arvamusele. Igaüks tunnetab piire, kui kaugele ta saab minna ja kuivõrd on ta mõjutatav välispidisest. See on lõpuks ju südametunnistuse küsimus.

Kuidas teile tundub, kas selline tragöödia võib Lätis korduda?

Muidugi! Pole ju seadusi, ja neid ei saagi vastu võtta. Ma tean ja loodan, et pärast juhtunut on tehtud palju järeldusi. Seahulgas ehitusvallas, tõsi, seda valdkonda me filmis ei kajasta. Kuid ma loodan, et vastavad seadused võetakse vastu ja kontrolli tugevdatakse. Samas ei saa keegi ette näha või mitte läbi lasta inimlikku viga, on ju nii? Me ei ole robotid. Oleme elus inimesed… Inimlikust vaatepunktist mulle tundub, et sellise tragöödia kordumine on täiesti võimalik.

Teie vaade režissöörina, lätlasena – mida peaks tegema, et sellised asjad ei korduks? Ma mõtlen, et see küsimus on ennekõike poliitiline.

Ma just tahtsingi öelda, et see on poliitiline küsimus. Mitte juhuslikult ei loonud Seim uurimiskomisjoni – ma loodan, et nad jõudsid ka mingitele järeldustele. Ma ei ole veel jõudnud tutvuda nende vastusega. Ma ei taha kedagi solvata, austan inimesi, kes üritavad muuta meie riiki paremaks, ja see on üks võimalus muuta meie riik paremaks. Nad peavadki tegema järeldusi. Mina ei tahaks praegu mingeid järeldusi teha.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt