Miljoniinvesteering: Eesti suurim plastitootja avab uue masinasaali

EstPaki juhataja Marek Harjak soovib tulevikus taastoota 3500 – 5500 tonni pakendit aastas.  Foto: Andras Kralla
Lennart Käämer • 8. veebruar • 3 min
Jaga lugu:

Kahemiljoniline investeering, 5300tonnine tootmisvõimekus ja tiigrihüpe keskkonnahoidlikuma tootmise suunas – muljetavaldavate näitajatega Starlinger rPET tootmisliinilt tõmmatakse reede keskpäeval EstPaki tehases kate.

Vaikses ookeanis ujub Prantsusmaa pindalast suurem ja 30 meetri sügavusele ulatuv prügisaar, mis koosneb valdavalt plastist. Hirmuprognoosi kohaselt moodustab plastpraht 2050. aastaks pool ookeanist.

Allikas: USA okeanograaf Charles J. Moore

Kui siiani valmistati pakendikilet nafta baasil toodetud polümeerist, siis nüüd hakatakse toiduümbriseid ja joogiveepudeleid tootma tavalisest plasttaarast. Keskkonnainvesteeringute Keskus toetas masina soetamist 639 000 euroga. Lisaks tuli seadme mahutamiseks ehitada kolme aasta eest kerkinud tehasehoone kõrvale uus, enam kui 4000ruutmeetrine pind, mis küsis 3 miljonit eurot.

Toorainet peame sisse ostma Lätist

Kui katsetusfaasis olid tootmisnäitajad teadlikult tagasihoidlikud, siis plaani kohaselt on tulevikunumbrid 3500–5500 tonni uuskasutatud pakendit aastas sõltuvalt turu nõudlusest. Tehnoloogiliselt on taaskasutatavast materjalist tootmine tunduvalt keerukam, kuid rahaliselt tulusam.

“Investeeringu tasuvusaega on raske hinnata. Vaatame, kuidas turg sellisele uuendusele reageerib. Kui suudaksime müüa kogu seadme tootmisvõimsuse, siis praeguste hindade juures tähendaks see üle 6 miljoni euro suurust käivet,” vaatas EstPaki juhataja Marek Harjak tulevikku.

Tehnoloogia näeb ette, et taaralt eemaldatakse korgid ja rõngad, etiketid ja liim. Seejärel pudelid purustatakse väikesteks helmesteks. Sellega tegelevad koostööpartnerid Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis. Tootmisliinile jääb lõppvormistus.

Siinkohal kerkib küsimus, et mis häda sunnib meid purustatud taarat tonnide kaupa Lätist sisse ostma. Kas me ise ei saaks kirjeldatud protseduuridega hakkama? Üleriigilist joogipakendi kogumist ja taaskasutamist korraldav Eesti Pandipakend OÜ sai küll Keskkonnainvesteeringute Keskuselt 3 miljoni suuruse toetuse koos tehasehoonega, et vastav tehnoloogia siingi sisse seada. Paraku tuli projektist loobuda meie kardinaalselt muutunud majanduspoliitilise olukorra tõttu.

Piirikaubandus tõmbab piduri peale

Pandipakend OÜ tegevjuhi Rauno Raali sõnul ei ole küsimus pelgalt plastpudelites. Terve siinne joogiturg on kokku kuivamas ja koos sellega pakendi taaskasutus. See on piirikaubanduse tekke otsene tulem. Koos müügituru ärakukkumisega saavad ka pakendiringlusorganisatsioonid finantsiliselt korraliku kolaka.

„Olukorras, kus igast otsast vaid kokku tõmbame ja kohaneme, ei ole kuidagi võimalik teha paari miljoni euroni ulatuvat investeeringut. Emotsionaalselt on sellest väga kahju, kuna see oleks olnud suurepärane ringmajanduse projekt Eestis,“ nentis Raal.

Teada tõde, et kui ise ei tee, tehakse sinu eest. Nii ongi Baltikumi turuolukorda asunud ära kasutama rumeenlased, kel peaks iga hetk algama Leedus küllaltki suure võimsusega PET helvestamise tehase ehitus. Väidetavalt peaks tehas avatama juba selle aasta teises pooles.

„Eesti projekti ärajäämine on andnud neile indu ja julgust. Kuuldu poolest tuleb suisa 30 000tonnise aastavõimsusega tehas,“ vihjas Raal turgu ees ootavatele muudatustele.

Eestis korjatakse aasta jooksul turule paisatud plasttaarast kokku ligi 95% ehk 4000 tonni.

Starlinger suudab toota 5300 tonni rPET pakendikilet aastas.

Baltikumi piirkonnas on masin ainus omalaadne.

Euroopas toodetakse igal aastal 22 miljonit tonni plastpakendeid ehk ca 29 kilo inimese kohta.

Plastjäätmete kasutamine kile tootmisel võimaldab säästa 80% kasvuhoonegaaside heitkogustest.

Taaskasutatud materjali kasutamisel on keskkonnale tekitatud jalajälg 79% väiksem.

Masin vajas eraldi hoonet

Vaid kolme aasta eest kerkis EstPaki territooriumile uus tootmishoone. Paraku jäi see masinaperre lisandunud lapsukese mõõtmeid arvestades kitsaks. Nii tuligi teha kolmemiljoniline lisainvesteering, et rajada uus, rohkem kui 4000ruutmeetrine tehasehoone.

„Plaan on kolida sinna ka teised masinad. Uues hoones hakatakse valmistama kilet ja vanem tehas jääb plastkarpide termoformeerimiseks toiduainetööstusele,“ selgitas Harjak.

Tänu suuremale automatiseeritusele piisab seadme töös hoidmiseks 1,5 inimesest. Koos teiste masinatega piisab kahest töötajast vahetuses. Uues majas saab koos tootmis- ja laojuhiga tööd kokku kümme inimest.

“Tootjapoolne väljaõpe toimus kohapeal kestvusega üks kuu. Enamik uutest töölistest omavad plastitöötlemise kogemust ja/või mehhatrooniku haridust,” lisas Harjak.

 Kuhu rändab pakend?

CAN ehk plekkpurk läheb Inglismaale. Purgid sulatatakse 710 kraadi juures, et saada 27tonnine sekundaarse alumiiniumikang. See läheb uuesti joogitööstusesse uute plekkpurkide tootmiseks.

Ühekordse kasutusega klaas sorteeritakse vastavalt värvile (pruun, roheline, valge) ja purustatakse. Valge klaas läheb Järvakandi klaasitehasesse, kus see sulatatakse 1200 kraadi juures ümber. Nii saadakse Salvesti, Finlandia jt purke-pudeleid. Pruun ja roheline klaas suunatakse Soome käitlejale.

PET pudelite müügihanked on võitnud lätlased ja leedukad. Ehk läbipaistvad ja helesinised plastpudelid rändavad Läti helvestamistehasesse ja PET Mix (ülejäänud värvid) Leetu. Viimasest toodetakse tugevat PET linti, mida kasutada lauapakkide või kodumasinate pakendamisel.

Allikas: Eesti Pandipakend OÜ

 

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt