Priit Pokk • 20 juuli 2018
Jaga lugu:

Maasikas: Brexit on väga valulik ja kulukas

Matti Maasikas
Matti Maasikas  Foto: EPA

„Ega keegi Brüsselis või liikmesriikide pealinnades ei ole kurt või pime selle poliitilise olukorra suhtes, mis Londonis valitseb," ütles Eesti valitsuse Brexiti-koordinaator Matti Maasikas saates "Kuum tool".

Euroopa Liit peab hindama, kas brittide välja pakutud Brexiti-plaan on tõsiseltvõetav. Selle tarbeks kohtuvad täna Brüsselis liikmesriikide esindajad – oktoobriks on vaja kokkulepe valmis saada.

Kui varem oli mõlemal pool paika pandud punased jooned, millest kokkuleppes üle minna ei soovita, siis paratamatult tuleb arvestada poliitilise reaalsusega. "Peab ju olema kellegagi läbi rääkida. Peab ju olema, millest läbi rääkida," ütles Maasikas.

Maasikas nentis, et sidemete lahti raiumine pole lihtne, kuna nende 45 aasta jooksul, mis britid on Euroopa Liidus olnud, on integratsioon Euroopaga olnud tugev, mistõttu on protsess väga valulik ja kulukas. "On asju, mida on lihtne öelda, aga Gordioni sõlme lihtsalt läbi raiuda ei ole võimalik. Või on see kohutuvalt kulukas, makstes investeeringuid, töökohti ja puhtalt raha," lausus Maasikas.

Järgneb intervjuu Matti Maasikaga, pikemalt saab kuulata intervjuud tänases Äripäeva raadio saates „Kuum tool“. Juttu tuleb veel teise referendumi võimalikkusest; sellest, millise peene tundega eri osapooled läbirääkimisi suunavad ning mis hirmud on taandunud.

Peaminister Theresa May ning tema kabinetiliiikmed jõudsid kokkuleppele, milline on nende visioon Brexitiks. Selle peale otsustasid valitsusest lahkuda Brexiti minister David Davis ning välisminister Boris Johnson. Kui May valitsus jõudis nüüd millegi käegakatsutavani, kas seda võib pidada Brexiti arenguks?

Mõnes mõttes kindlasti võib. Meenutame, kuidas Briti valitsuse seisukohad on kujunenud. Rahvahääletus toimus 23. juunil 2016. aastal ja juba sama aasta sügisel andis peaminister May teada, et kodanikud soovisid sisserände piiramist, oma riigi suveräänsuse taastamist, seda, et britte puudutavad seadused, normid ja standardid otsustaks Ühendkuningriigi parlament.

Peaminister May ütles, et Ühendkuningriik soovib lahkuda tolliliidust Euroopa Liiduga ja lahkuda siseturult. Siseturul kehtivad Euroopa Liidu neli vabadust, mis tähendab ka inimeste vaba liikumist, mida ei saa piirata.

Teiseks, siseturu reeglid kehtestatakse ühiselt. Kui liikmesriigid on need Brüsselis kokku leppinud, siis üks liikmesriik eraldi neid enam muuta ei saa. Nende reeglite järgimist kontrollib Euroopa Komisjon. Neid reegleid tõlgendab, kui peaks olema lahkarvamusi, Euroopa Kohus. Euroopa Kohtu jurisdiktsioon on olnud üks võtmeküsimusi Ühendkuningriigi debatis.

Euroopa Liit vastas väga loogiliselt – kui need on teie punased jooned, saab meie tulevase suhte aluseks olla ainult kaubandusleping. Väga laiu alasid hõlmav kaubandusleping, soovitavalt ilma tariifideta, aga siiski kaubandusleping, ja mitte mingi tihedam koostööraamistik.

45 aasta jooksul – nii kaua on Ühendkuningriik olnud Euroopa Liidu liige – on integratsioon olnud nii sügav, tugev ja mitmetel aladel, et selle lihtsalt lahti raiumine on väga valulik ja väga kulukas.

Lisaks on kerkinud Iirimaa küsimus. Iiri vabariigi ja Põhja-Iirimaa vahel on piirideta liikumine, nii inimestel, kaupadel, kapitalil kui ka teenustel. See vaba liikumine on aidanud juba 20 aastat Iiri saarel hoida rahu. Selleks, et vaba liikumine saaks Iiri saarel jätkuda, tuli Ühendkuningriigi valitsusel 2016. aasta sügise punaseid jooni ületada.

Chequersi kokkulepe ja valge raamat, mis selle järel tuli, astub punastest joontest edasi. Theresa May valitsus ütleb, et nad soovivad jääda ka edaspidi Euroopa Liidu kaupade siseturule. See tähendab, et Ühendkuningriik, olemata Euroopa Liidu liige, peab üle võtma ja järgima Euroopa Liidu standardeid ja reegleid, olles ise otsustusõiguseta nende reeglite üle. Mingis ulatuses peab Ühendkuningriik siis arvestama ka Euroopa Kohtu lahendeid ja praktikaid, sest Euroopa Liit ei loobu iialgi sellest, et meie reeglite üle otsustaks keegi teine kui Euroopa Kohus. Selleks, et kaubad saaksid vabalt liikuda, soovitakse jääda teatud tolliliitu Euroopa Liiduga.

Need kaks suurt sammu on nüüd Ühendkuningriigi valitsus välja pakkunud ja Euroopa Liit on asunud neid analüüsima.

Nagu aru saan, jääb brittide plaanis vähemalt teoorias Briti parlamendil õigus kaupade reeglistiku üle siiski otsustada, aga seda arvestusega, et sellel on omad tagajärjed.

Jah, nii see paber ütleb. Suveräänne otsustus jääb Briti parlamendile, aga pange tähele, sellel võivad olla rasked tagajärjed. Seda Briti valitsus endale selgelt tunnistab.

Kui vaadata seda dokumenti Euroopa Liidu perspektiivist, kas see on miski, mis võiks olla aktsepteeritav? On räägitud, et põhivabadused pole jaotatavad, aga praegu pakutud variandis nagu oleks seda tehtud.

See ongi tõsise analüüsi ja olukorra hindamise koht. Esimese asjana neli päeva pärast rahvahääletust ütlesid 27 liikmesriigi riigipead ja valitsusjuhid, et siseturg on jagamatu. Siseturu neli vabadust (inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine) peavad käima koos.

Ega keegi Brüsselis või liikmesriikide pealinnades ei ole kurt või pime poliitilise olukorra suhtes, mis Londonis valitseb. Peab ju olema kellegagi läbi rääkida. Peab ju olema, millest läbi rääkida.

Ma olin eelmisel nädalal kaks päeva Londonis ning kohtusin poliitikutega nii valitsuse kui ka opositsiooni poolelt. Ka opositsiooni poolelt öeldi, et meile ei meeldi lähenemine, mis valitsus võttis, kuna tahame palju pehmemat Brexitit, aga tunnustame, et peaminister on teinud õige sammu. Kuid ka nemad ütlesid, et palun ärge öelge kohe puusalt, et ei, see ei lähe mitte, vaid vaatame, kas ja mille üle saame hakata rääkima.

Täna osalen ka mina Euroopa Liidu üldasjade istungil Brüsselis, kus täpselt seda arutataksegi, kuidas edasi minna.

David Davis, endine Brexiti minister, ja Boris Johnson, endine välisminister, viitasid lahkumisavaldustes, et see pole Brexit, mille nimel nad võitlesid. Kas seda võib siis pidada pehmeks Brexitiks?

Selle hindamiseks tuleb tagasi minna referendumi kampaania aega ja vaadata, kui hästi oli läbi mõeldud lahkumisplaan. Siin on korduvalt meelde tuletatud mõne väga käremeelse Brexiti pooldaja kinnitust, et ei, Euroopa Liidust lahkumine ei tähenda siseturult lahkumist, ärge kartke. Ei oldud selleks valmis, et su oma kampaania võidab, su oma seisukoht jääb peale.

Ühendkuningriigis on väga suured nii Saksamaa kui ka Jaapani autotööstuse investeeringud, mis on väga tihedalt seotud ülejäänud Euroopa Liiduga, sest piiri vahel ei olnud. Mingi autoosa võib neli-viis korda ületada Inglise kanalit, enne kui ta saab lõpp-produktiks. Selles olukorras öelda, et teeme puhta vuugi, puhta lahutuse, tekitab küsimuse, mis sellest tarneahelast saab. Kuidas see autoosa, millele praegu kehtivad samad reeglid ja nõuded mõlemal pool Inglise kanalit, hakkab edaspidi liikuma? Kui ühele osapoolele tundub, et see osa ei vasta nendele standarditele, siis kelle poole ta pöördub?

On asju, mida on lihtne öelda, aga reaalses elus on see integratsioon nii sügav, et Gordioni sõlme lihtsalt läbi raiuda ei ole võimalik või on kohutuvalt kulukas, makstes investeeringuid, töökohti ja puhtalt raha.

Kui vaadata Suurbritannia majandust, siis peaks ligi 80% kogulisandväärtusest tulema teenuste sektorist, aga seal tulevad barjäärid ette ning see n-ö passporting'u printsiip lakkab olemast.

Euroopa Liidu printsiip, et finantsasutus, kes on saanud mingile teenusele litsentsi ühes liikmesriigis, saab seda kasutada igal pool, ei saa enam jätkuda. London City on üks maailma finantskeskusi ja neid finantsteenuseid tarbivad ka Euroopa Liidu riikide majandused üsnagi suures ulatuses.

Valges raamatus ja Chequersi kokkuleppes öeldakse, et teenuste turulepääs halveneb. Siin ei ole realistlik soovida samasugust vabadust nagu kaupade all. See, mis Briti valitsus põhimõtteliselt ütleb, on see, et passporting'u süsteemi ei saa jätkata ning üheskoos võiksime edasi arendada, mida nimetatakse equivalance'ks (n-ö võrdne tunnustamine). Veel on vara öelda, kuidas see hakkab toimima ja kuidas see saab toimuda. Siin on Euroopa Liidu 27 liikmesriigi poolt kahetised tunded ja lähenemine – on neid, kes mõtlevad, et Ühendkuningriigi lahkumine on järsku hea võimalus meil endil need finantsteenused välja arendada ja hakata nendega kauplema. Muidugi on ka neid valitsusi, kellele majandusringkonnad avaldavad tugevat survet, et me ei saa ennast ühest maailma juhtivast finantskeskusest eraldada ja sidemeid läbi raiuda. Kuidas see täpselt hakkab välja nägema, on paraku vara öelda.

Kui britid on oma sammu nüüd teinud, mis ajakava nüüd edasi ees ootab? Nagu aru saan, siis eesmärk on eelkõige oktoobriks Euroopa Liidu Ülemkoguks kokkulepe valmis saada.

Pealäbirääkija Michel Barnier on kogu aeg rõhutanud, et tema sooviks saada oktoobriks lahkumislepingu ja poliitilise deklaratsiooni tuleviku suhte kohta. Need asjad käivad koos.

29. märtsiks 2019 peab lahkumislepe olema koos, allkirjastatud, tõlgitud ja ratifitseeritud Euroopa ja Ühendkuningriigi parlamendis. See ratifitseerimine ei käi ka nipsust. Ta ei käi ka nii, et hommikul antakse paber sisse ja õhtuks on hääletus tehtud. See võtab ka aega. Püüame ikka oktoobriks hakkama saada.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt