Jaga lugu:

Finantsist viis ellu uskumatu miljarditesse ulatuva petuskeemi

USA ja Malaisia võimud otsivad taga Malaisia finantsisti Jho Low’d, kes viis ellu uskumatu viie miljardi dollarini küündiva petuskeemi. Kohtu all on näiteks Malaisia endine peaminister ja kaks Goldman Sachsi tipp-pankurit.

Meeleavaldus aprillis Malaisias Jho Low kinnipidamiseks.   Foto: EPA

Külluslikku elu nautinud Low ringles maailma täielikus tippseltskonnas, külastas Valget Maja, osales pidustusel ja kutsus sinna näitleja Leonardo DiCaprio ja lavastaja Martin Scorsese, kellele andis raha tuntud linateose „Wall Streeti hunt” valmistamiseks.

Äripäeva teemaveeb finantsuudised.ee avaldas Knowledge@Whartoni intervjuu Wall Street Journali ajakirjanike Tom Wrighti ja Bradley Hope'iga, kes avaldasid tänavu sügisel petturist põhjaliku raamatu „Miljardidollarine klubivaal: mees, kes lollitas ära Wall Streeti, Hollywoodi ja maailma“.

Tutvustage meile Jho Low’ ja 1Malaysia Development Berhad fondi tausta.

Bradley Hope: Jho Low on uskumatu tegelane. Kui kogu see asi algas, oli ta vaid 20. eluaastates rahandustegelane, kel polnud varem tegelikku töökohta olnud. Äsja Whartoni lõpetanud, asutas ta oma erakapitalifondi ja sai Malaisias tuntuks lootustandva finantsistina. Ühel hetkel avastas Low enda jaoks riigifondide võlu. Abu Dhabis tutvus ta mõne inimesega ja nägi, kuidas üks neist hämmastavatest fondidest paljude miljardite dollaritega toimetas.

Ja nii ühendas ta oma tehingutegija mentaliteedi võrgustike loomise andega. Tal õnnestus saada lähedaseks tulevase Malaisia peaministri Najib Razaki perekonnaga ja veenda neid alustama uut riiklikku investeerimisfondi. Säästudest koguneva sõltumatu investeerimisfondi asemel oli aga tegemist investeerimisfondiga, mis sai oma projektide elluviimiseks vajaliku raha laenamise teel. Low pani peaministri seda fondi looma ja hakkas kulisside taga selle niite tõmbama.

Kas tulevane peaminister oli toimuvast teadlik?

Hope: Pole täpselt teada, mis inimeste peades toimus. Aga tundub, et vähemalt alguses peaminister ei teadnud, mis Low’l plaanis oli. Aja jooksul muutus aina ilmsemaks, et ta sai asjade seisust teadlikuks ja püüdis neid kinni mätsida.

Paistab, et lisaks kõigele muule meeldis Low’le ka hasartmänge mängida.

Hope: Tal oli tõepoolest isu maailma luksuste järele. Ta armastas hasartmänge, eriti baccarat’d, ja polnud haruldane, kui ta kulutas kasiinos ühe ööga miljoneid dollareid. Ta armastas ka ööklubisid, kus ta kulutas palju raha šampanjale. Ta armastas teistele kingitusi teha.

Paistab, et see on osa tema isiksusest, mis tõi talle kogu selle tähelepanu.

Hope: Low nautis ürituste planeerimist isegi rohkem kui seal osalemist. Ta tõepoolest pööras tähelepanu peo igale detailile, näiteks mis lilled ja klaasid lauale panna, mis alkoholi pakkuda. Ent seda võib võtta ka kui strateegilist aspekti. Low’ võlu, kui võib seda nii nimetada, oli see, et ta oli see mees, kes võiks muuta su elu.

Ta saab su elu muuta väiksemal või suuremal määral. Üks väike viis oleks anda sulle kujuteldamatuid elukogemusi. Näiteks ühel oma peol lendas ta kuulsustega Austraaliasse. Nad veetsid seal nädala, mängides hasartmänge, sõites jahiga ja tehes muud lahedat. Siis tähistasid nad uut aastat ja vaatasid ilutulestikku. Pärast seda kiirustas seltskond lennukiga tagasi Las Vegasesse, et veel korda uut aastat tähistada – kõike samal õhtul.

Teiste inimeste rahaga ümber käies oli ta väga helde. Olles kogu selle salaplaani arhitekt, võis ta muuta sind tavalisest palgatöötajast miljonäriks. Või miljonärist sajakordseks miljonäriks.

Kuidas uurimisega praegu on?

Hope: Meie Tomiga hakkasime seda läbi võtma 2015. aastal. Siis oligi esialgne haripunkt, kus FBI alustas suuremat uurimist. Sellest ajast alates on juhtunud igasuguseid asju, eriti just sel aastal on olnud suuri arenguid.

Kõigepealt valiti Malaisiale ootamatult uus valitsus. Sellest algasidki kõik ülejäänud muutused. Nimelt oli vana režiimi peaminister Low’ga lähedane, mis tähendas, et kõik mätsiti kinni. Niipea kui valitsus muutus, tehti kõik avalikuks ja algas koostöö välismaa uurijatega. Siit edasi arenesid asjad väga kiiresti.

Malaisia endist peaministrit ja ta naist süüdistatakse paljudes kuritegudes. Nende kodust leiti kümneid miljoneid dollareid sularaha ning kümne miljoni dollari väärtuses ehteid, käekotte ja kellasid – uskumatu luksus.

Hiljuti esitati Jho Low’le süüdistused lisaks Malaisale ka Ameerika Ühendriikides. Interpolilt taotletakse luba tema vahistamiseks. Kaasosaline Goldman Sachsist tunnistas New Yorgis oma süüd. Tema teine kolleeg arreteeriti Malaisias Ameerika Ühendriikide nõudmisel. Hiljuti tunnistas end osaliseks ka üks USA justiitsministeeriumi vähemtähtis ametnik. Ministeeriumis töötamise ajal aitas ta kümneid miljoneid dollareid USAsse smugeldada, et raha abil meelitada valitsust asja uurimist tühistama.

Mis roll oli Goldman Sachsil?

Hope: Goldman Sachs mängis olulist osa. Jho Low’ asutatud ja juhitud riiklik fond 1MDB ei sisaldanud hoiuseid. Raha kogus see põhimõtteliselt ainult riigi nimele toetudes. Investorid andsid sellele laenu, uskudes, et tegemist on Malaisia valitsusele kuuluva fondiga. Goldman Sachsile kuulus suurim võlaosa, mis koosnes kolmest võlakirjaemissioonist väärtusega 6,5 miljardit dollarit, see on pool fondi eluaja jooksul kogutud ligi 13 miljardist dollarist.

Naljakas on see, et Goldman Sachs sai rahastamise korraldamise eest ligikaudu 650 miljonit dollarit tasu, mida on erakordselt palju. Võlakirjade emiteerimisel on tavaline saada umbes 1%, Goldman sai aga 10%.

Juba Goldmani partneri Tim Leissneri roll pidanuks olema ohumärk. Partner on kõrgeim ametikoht Goldman Sachsis. Tema süüdistaja väitel sai ta 200 miljonit dollarit, mida hoiustati varifirmade kontodel maksuparadiisides, ja ta olevat ka altkäemakse maksnud. Leissner oli selle tehingu üks põhilisi kurjategijaid. Samal ajal konstrueeris ta neid võlakirju. Seega tekitab lugu palju umbusaldust Goldmani vastu.

Näiteks ühes võlakirjaemissioonis andis 1MDB korralduse: palun kandke raha meie Šveitsi pangakontole. Üks Goldman Sachsi advokaat kirjutas selle kohta ülemustele lausa kirja, milles ütles: „See teeb mulle natuke muret. Miks peaks 1MDB omama kontot väikeses Šveitsi pangas, mis tegeleb ainult üksikisikutega, mitte suurte riiklike investeerimisfondidega?”

Sellega seoses on palju asju, mida üle vaadatakse ja kontrollitakse. Tekkinud on üksmeelne seisukoht, et Goldman Sachs peab kõik 650 miljonit tagastama. Asja on kaasatud mitu regulaatorit. Goldman Sachsi vastu toimub ka tsiviilkohtumenetlus, mille algatas üks asjaosaline – Abu Dhabi riiklik investeerimisfond. Arvatakse, et Goldman Sachs saab päris ränga löögi, aga raske on öelda, mis suunas asi liigub.

Kas räägiksite Jho Low’ ühendustest Hollywoodiga ja kuidas tal oli võimalik investeerida filmi „Wall Streeti hunt”?

Hope: Aastal 2009, kui 1MDB lugu algas, sokutati sealt minema esimesed 700 miljonit dollarit. Mõni nädal pärast raha saamist oli Jho Low juba Las Vegases koos Leonardo DiCaprioga, veetis aega Playboy tüdrukutega ja mängis baccarat’d. Ta soovis kohtuda võimalikult paljude kuulsustega ning muutuski räpparite, supermodellide jt tähtede ning ka kaubamärkide, nagu Usher ja Paris Hilton, seas väga tuntuks.

Nüüd on inimeste jaoks tema sarm natuke muutunud. Näiteks Paris Hiltoni sugustele oli Low suurepärane sõber, kellega koos lõbusalt aega veeta. Aga ta maksis veel peale, et kuulsused tema pidudel käiksid, nii võidi saada 100 000 dollarit päeva eest. Inimeste jaoks nagu Leonardo DiCaprio, kes ei ole nii väga huvitatud sellisest tasust, oli Jho Low potentsiaalne filmi rahastaja. Leonardo DiCaprio ja Martin Scorsese olid juba pikka aega mõelnud teha filmiks Jordan Belforti memuaarid nimega „Wall Streeti hunt”. Paraku ei võtnud Hollywoodi firmad vedu, neil oli küsimusi selle kohta, kas lugu pigem kiidab heaks või mõistab hukka Wall Streeti liialdustega elustiili.

Jho Low ütles, et kirjutab filmi jaoks tšeki välja ja seda fond tegigi. Nad olid filmi jaoks justkui avatud tšekiraamat. Filmis on ka naljakaid detaile: näiteks Scorsese, kes on muidugi suurepärane filmirežissöör, tahtis ära lõhkuda ehtsa Lamborghini. Tavaliselt püütakse ju vältida nii kalli auto lõhkumist, aga ta suutis teised ümber veenda, lõhutigi ära ehtne Lamborghini.

USA valitsus püüab Low’d leida ja tuua kohtu ette süüdistuse esitamiseks. Kas peale Malaisia on veel valitsusi asjasse sekkunud?

Hope: Seotud on veel Araabia Ühendemiraatide osa Abu Dhabi valitsus. Üks selle petuskeemi peamisi osalisi Khadem al-Qubaisi on sealt. Kui 1MDB müüs oma võlakirju, tegi ta tehingu ühe Abu Dhabi riikliku investeerimisfondiga. Olles võlakirjad ära ostnud, tegi see ühe keerulise tehingu, milles anti osa saadud võlakirjadest äriühingule, mis kuulus bilansiväliselt Abu Dhabi fondile. Al-Qubaisi oli üks kahest inimesest, kes asjast teadsid. Põhimõtteliselt varastasid nad mitu miljardit dollarit ja tema sai oma osa eest umbes 500 miljonit dollarit. See on suur häbiplekk Abu Dhabi valitsusele. Al-Qubaisi ootab praegu Abu Dhabis kohtuotsust.

See intriig toimus mitme aasta jooksul. Kui oli niivõrd palju ohumärke, miks ei lõpetatud seda varem?

Hope: Sellel on palju põhjuseid. Malaisias oli audiitoreid, kes pigistasid silma kinni, valitsuses oli ametnikke, kes lubasid sel juhtuda, oli ka pankureid, kes ei püüdnud asjasse süveneda. Kõik 1MDB ja Jho Low’ga seotu oli väga tulutoov. Iga panga või advokaadibüroo või kelle iganes jaoks oli ta parim klient, kellega koostööd teha. Ma arvangi, et see on peamine põhjus, miks see asi aina edasi läks, vaatamata hoiatustele ja levivatele kuulujuttudele.

Kas te arvate, et Low saadetakse kunagi ka kohtu alla?

Hope: Jagades sündmustiku etappideks, on kõige alguses fondi loomine ja uhke elu. Pärast seda variseb asi kokku ja alustatakse uurimist. Siis on see periood, kus Low on jooksus ja, nagu välja tuleb, ka tihedates suhetes Hiina valitsusega. Arvatakse, et ta on Hiina kaitse all, sest tal õnnestus 1MDB kriis muuta soodsaks võimaluseks Hiinale. Malaisia peaministril oli probleem fondist kadunud rahaga, aga ta ütles rahvale, et see pole kadunud, ja lootis saada uuesti valituks. Appi tuli Hiina, mis osales Malaisia infrastruktuuri tehingutes – Hiina raha kasutati murekohtade kinni mätsimiseks ning näidati, et probleeme pole ja kõik on korras. Vastutasuks andis Malaisia ennast Hiina mõju alla.

Raamatus räägite ka uurimisega seotud inimestest, sealhulgas FBI eriagentidest.

Hope: See uurimine veel käib. Tavapärane valgekrae kuriteo uurimine võib olla põnev, kuid suur osa sellest on siiski igav finantsuuring. Selle juhtumi puhul aga iga kord, kui tundub, et asjad hakkavad rahunema, tuleb ilmsiks midagi pöörast. See algas finantskuritegudega, siis muutus rahvusvahelise spionaaži juhtumiks ning nüüd hiljuti selgus, et püüti Ameerika Ühendriikides korrumpeerida presidendi administratsiooniga lähedasi inimesi. See läheb pidevalt suuremaks ja pole võimalik öelda, mis edasi saab.

Kas peale Hollywoodi oli Low’l tutvusi ka teistel elualadel?

Hope: Valitsustes. Ma arvan, et ühel hetkel ta mõistis, et tal on tohutul hulgal raha, palju kuulsaid sõpru, aga puudu oli veel poliitiline mõjukus. Vahepeal oli tema kinnisidee Obama administratsioon. Low tutvus paari kampaania rahastamise korraldajaga ja tegi nendega mõned tehingud.

Low külastas Valget Maja, osales pidustusel ja kutsus sinna Leonardo DiCaprio ja Martin Scorsese koos ühe kaaslavastajaga, et anda president Obamale „Wall Streeti hundi” eelkoopia. Teda huvitasid ka Aasia ja Lähis-Ida mõjuvõimsad isikud ning ta uuris, kuidas nad võiksid üksteisele kasulikud olla.

Selline elustiil, kui seda on võimalik endale lubada, võib lõksu püüda küll. See on uskumatu lugu.

Hope: Sellel lool on ka kurb külg. Mulle jäi mulje, et Low’l ei läinud väga hästi ja ta hakkas haigeks jääma, sest ta muutus ülekaaluliseks ega saanud korralikult magada.

Tundub, et Low’ eluviis oli meeletu, nagu tal oleks ees kümme telefoni, päev otsa ta pidevalt rääkis kellegagi, proovis tehinguid välja pigistada ja kuidagi hakkama saada ning asja jätkata. Kuid kõige selle kõrvalt ta ei maganud ega teinud midagi muud peale selle tsirkuse jätkamise. Lõppude lõpuks ei tundugi see nii luksuslik.

Rohkem finantsuudiseid leiab teemaveebist finantsuudised.ee.

Jaga lugu:
Hetkel kuum