• Jaga lugu:

    Vangis istunud kokaiinimiljonär tegutseb nüüd ehitusettevõtjana

    Luis Navia liigutas 1980.–1990. aastail kokaiiniäri hiilgeajal üle maailma sadu tonne narkootikume. Foto: Jesse Fink

    „Inimesed, kes mu lugu loevad, ei usu seda,” ütleb 25 aastat kokaiini smugeldanud Luis Navia Äripäevale antud intervjuus. Ta pääses narkoäri tipust terve nahaga, istudes vaid viis aastat trellide taga. Nüüd leiab ta, et ülemaailmse verise äri suudab lõpetada ainult kokaiini legaliseerimine.

    66aastane Luis Antonio Navia on USAs Miamis tegutsev ehitusettevõtja, kes teeb liiga pikki tööpäevi ja püüab tervislikult toituda. Kuid eelmise sajandi viimastel kümnenditel olid tema töökaaslased teiste seas Pablo Escobar, Fernando Galeano ja Sicilia Falcón. Jah, just need kokaiiniäri raskekaallased, keda võib kohata näiteks tuntud seriaalis „Narcos”.
    Ka Navia elust saaks vändata filmi või sarja, sest kõik, kes tema lugu kuulevad, ei usu seda. Juhtunu on aga päris ning killukest sellest saab lugeda äsja eestikeelsena ilmunud raamatust „Eht narkoärikas”. Kohtume intervjuuks Luisiga Zoomi vahendusel, kui temal on käimas tavaline tööpäeva pärastlõuna ja aknast sirab kuum Florida päike. Eestis on samal ajal veel talviselt kottpime hilisõhtu.
    Kas sa olid Eestist midagi varem kuulnud, enne kui su raamat siin ilmus?
    Oh, jaa, muidugi! Ma tean, et kui Nõukogude Liit lagunes, tekkisid uued iseseisvad riigid nagu Läti, Leedu, Gruusia, Valgevene ... Kui me 1990ndate alguses äri ajasime, tahtsime oma Vene partneritega üles seada laohoone Läti vabakaubanduspiirkonnas. Meil oli plaanis sealtkaudu importida tekiilat ja teisi Mehhiko tooteid Euroopasse, aga need ei oleks muidugi kõik olnud päriselt Mehhiko importkaup.
    Mis sellest plaanist sai?
    Asja käimalükkamise eest vastutanud inimene läks venelastega tülli ja sinnapaika see jäigi. Vahel ongi parem, kui mõned asjad ei õnnestu. Teades, millised kombed on nendel inimestel, kes selles vallas tegutsevad, ja milline on nende iseloom, oleks see saanud lõppeda ainult tohutu katastroofiga.
    Nii et isegi ebaseaduslikus äris tuleb väga hästi tunda oma partnereid.
    Absoluutselt. Sellisel tasemel, nagu meie tegutsesime, tuleb käituda, nagu see oleks Exxon Mobil Corporation või mõni suur ravimifirma, sest mängus on miljardid dollarid. Ning samal ajal on su ümber väga heitlikud ja julmad inimesed. Sellisel tasemel ei ole eksimisruumi.
    Kreekas töötamise ajal puutusin palju kokku venelastega, kes ütlesid, et hunt hunti ei murra; küll aga murrab ta koera. Nad teadsid, et ükskõik, kes nad on Venemaal, see kartell Colombias, kelle heaks ma töötasin, on sama võimas kui nemad. Probleemide korral oli tõenäoliselt colombialastel neid lihtsam kätte saada kui venelastel colombialasi.

    Kreekas töötamise ajal puutusin palju kokku venelastega, kes ütlesid, et hunt hunti ei murra; küll aga murrab ta koera.

    Luis Navia
    Me saime kiirelt aru, et venelased olid ääretult mõjuvõimsad või isegi kõige jõulisem grupeering Euroopas. Me nägime ka mõningaid venelaste heaks töötanud inimesi, jugoslaavlasi ja albaanlasi. Jumal küll – ma ei ole nii julmi inimesi oma elus mujal kohanud. Samas olid nad väga sõbralikud, vastutulelikud, seltskondlikud. Nad marssisid Londoni ööbklubisse, seljas leopardinahast kasukad, peas kaabud (Luis hakkab naerma) ja sa saad aru, et need inimesed ei hooli millestki. Neil on ükskõik, kas nad homme surevad, nad tahavad elada täna ja praegu. Sellised on kõige ohtlikumad, sest neil pole midagi kaotada. Kui sa pead nendega äri tegema, oled eos kaotusseisus.
    Mind üllatas, et sellisest karmist ja ohtlikust maailmast on võimalik sedavõrd kergelt ja isegi humoorikalt rääkida, nagu sa „Eht narkoärikas” teed.
    See töö ei muutnud mind kunagi. Ma pidin suhtlema väga võimukate inimestega ja ütlesin neile kohe täpselt, kes ma olen: tavaline mees, kes on juhtumisi väga hea logistik. Ma ei hakka nendega raha pärast võitlema. See tegi mind atraktiivseks, sest neil oli kõrini julmuritest ja oli hea meel kohata lõpuks kedagi, kes ei olnud neile ohtlik.
    Nad olid muidugi ise ka äärmiselt keevalised tüübid, kuid samas väga huvitavad inimesed, kellega tutvuda. Kui nad tahavad, on nad ülitoredad, seltsivad ja meeldivad, aga kui nad tahavad olla julmad, on nad väga julmad. Loomariigis oleksid nad alfaisased. Sa ei saa neile valetada, nad haistavad valet kaugelt. See on koht, kus paljud inimesed eksivad, sest nad unustavad, kellega neil tegemist on. Ma õppisin neilt palju ja austasin neid kui intelligentseid inimesi. Neil olid küll oma kombed, mis erinesid minu omadest, kuid lõppude lõpuks mina ei arvusta, kellel on õigus ja kellel mitte. Lihtsalt minu loomuses ei olnud kasutada vägivalda ja see ilmselt mu ka päästis.
    Samas elad siiani väga ettevaatlikku elu. Kuidas sa julgesid oma looga üldse välja tulla?
    Kui mu nimi esimest korda politseis üles kerkis millalgi 1980ndate lõpus, 1990ndate alguses, siis neil tekkis ettekujutus, et Luis Navia on samasugune karm tegija nagu Pablo Escobar või keegi taoline, sest nad ei osanud muud oodata. Kui nad mu lõpuks arreteerisid, olid nad üllatunud, et ma olin lihtne mees Key Biscaine’ist, rahulik ja muretu, nagu midagi poleks õieti juhtunudki.
    Minu lugusid kuuldes nad ei uskunud oma kõrvu, sest see kõik kõlas uskumatult. Ning siis politseinikud julgustasidki mind raamatut kirjutama. Eriti üks uurija, Bob Harley, kes ütles, et on intervjueerinud tuhandeid inimesi ja pole kunagi midagi sellist kuulnud. Et keegi saaks sel alal tegutseda 25 aastat ning sellest pärast veel jutustada sellise kergusega, nagu see oleks kohvi müümine.
    Mida inimesed sulle ütlesid, kui nad olid raamatu läbi lugenud?
    Nad ei suutnud seda uskuda. Nad olid šokeeritud, et mu tegevus oli nii ulatuslik ja ma pääsesin mitmest pöörasest olukorrast eluga. Nad olid jahmunud, et ma jäin ellu sellises äris ja veel sellise elustiiliga. Sest ma jõin ja pidutsesin aastaid. Ka see oleks võinud minu jaoks halvasti lõppeda. See on tegelikult hämmastav, kuidas ma sellest kõigest välja tulin. Ma võlgnen väga palju oma naisele, kes on imeline inimene.
    Lisaks, ma küll töötasin ohtlike inimestega, aga ajapikku hakkasin neile kõigile meeldima. Sellega on nii, et kui sa neile ei meeldi, on su ellujäämise võimalus üliväike. Isegi kui sa oled nende parim töötaja.
    Kas raamatus oli ka midagi sellist, mis su perekonda üllatas?
    Üldiselt mitte, nad ju teadsid, millega ma tegelen. Aga loomulikult nad ei teadnud detaile ja keegi eriti ei küsinud ka. Ma suutsin alati oma probleemid lahendada ja tegelikult keegi ei teadnud, kui lähedal ma olin surmale. Mu naine oli Cancúnis, kui mind oleks peaaegu krokodillidele söödetud. Ma ei läinud seda talle pärast rääkima. Ta sai seda alles raamatust teada ja imestas, et sellest polnud ta midagi kuulnud.
    Paljud ütlevad, et ma pidin olema hull, et tahtsin ses äris jätkata pärast kõiki neid ohtlikke olukordi. Aga kokaiini smugeldamiseks peabki olema hull. Ma tundsin end nagu kala vees, oskasin nendes vetes väga hästi ujuda. Ja kui sa oled juba sinna maailma sisse läinud, on väga raske välja saada. Mitte et keegi sind sunniks, lihtsalt endal on raske, kuna teed kogu aeg uusi kokkuleppeid. Näiteks saatsime 5000 kilo Euroopasse ja oleksime võinud seepeale kõik pensionile jääda. Aga selle asemel nõustusime vedama veel 5000 kilo.
    Mida sa nende 25 aasta jooksul õppisid sellist, mida järgid ka praegu oma ehitusettevõttes?
    Pööra tähelepanu detailidele ning loo suhteid kasulike inimestega. Kui ma ehituses alustasin, oli minu partner oma valdkonna liider Miamis. Ma tahtsin temaga äri ajada, sest hea on alustada kellegi eduka kõrval. Ma õppisin temalt väga palju, et ise ettevõtjana jätkata. Kontaktid on ettevõtluses kõige olulisemad. 90 protsenti äriajamisest sõltub sellest, keda sa tunned.
    Sama lugu oli siis, kui alustasin kokaiiniga. Ma olin mitte keegi, aga sain tuttavaks tüdrukuga, kes tundis Medellíni kartelli tipptegijaid.
    Äri on äri ja on teatud asjad, mis kehtivad igasuguse ettevõtluse puhul. Tuleb teha kõvasti tööd, töötada targalt, mitte lasta kedagi üle ja teha seda, mida oled lubanud. Ehituses tuleb ka tähtaegadest kinni pidada. Seepärast on see väga stressirohke valdkond.
    Kuidas üldse alustada puhtalt lehelt? Kui sa oled vanglast tulnud ja kõik teavad, et sa olid narkosmugeldaja, siis kuidas inimestes uuesti usaldust tekitada?
    Ma tulin Miamisse tagasi ja olin mina ise. Ma ju läksin kõigepealt Miamist Colombiasse ja olin kokku ära 20 aastat. Nii et minust ei teatud eriti midagi, ringlesid ainult mingid kuulujutud. Ja kui inimesed näevad, et sa müüd täna aknaid ja müüd neid ka homme, teed seda järgmisel nädalal ja kuu aja pärast ja aasta aega järjest, siis sind hakataksegi seostama akendega. Ma ei käi mööda tänavat ja räägi inimestele, et kuulge, ma olin narkoäris. Ma räägin neile ainult akendest ja ustest ja ehitusest. Need, kes mu minevikust üldse midagi teadsid, olid mõne aja pärast selle unustanud.
    Aeg parandab kõik haavad. Loeb see, millise kuvandi sa endast lood. Samas kõike ei saa ümber pöörata. Kui sa oled olnud halb inimene ja kõik teavad seda, siis on asju, mida ei saa maha pesta. Samuti: varem tegelesid paljud inimesed Miamis kokaiiniga. Mida iganes siin 1980ndatel arendati või ehitati, see kõik tuli peamiselt kokaiiniärist. Nii et Miamis ei ole seosed kokaiiniga nii halvad kui mujal.
    Milline on praegu su tavaline päev?
    Oh jumal. Sel ei paista lõppu. Ehitustöö algab vara, nii et ma ärkan kell 6 ja hakkan inimestele helistama. Mõnikord ma ei saa magada, ärkan kella 1-2 ajal öösel üles ja hakkan meile saatma. Aga üldiselt ärkan kell 6 ja lähen siis koosolekutele, käin ehitusplatsidel, teen kõnesid ning kella kahe paiku jõuan kontorisse. Olen seal õhtul kella 6-7ni ja lähen siis kuhugi õhtust sööma. Viimasel ajal ma muidugi proovin oma toitumist jälgida, nii et pigem tulen koju ja söön midagi tervislikku.
    Suures pildis käib elu samamoodi nagu varem. Ma ei pea endiselt tööle minema, kui ei taha. Ma siiski lähen, sest mul on selline distsipliin. Ainus erinevus on see, et oma eelmises äris ma teenisin miljoneid praktiliselt kohe, aga praegu ma ei ole sinna veel jõudnud. Kuid ma olen rahul sellega, kus olen, sest ma alustasin ju hilja. Olin 55aastane, kui selle ettevõtte lõin. Kui oleksin alustanud 25selt, oleksin 55selt juba pensionile jäänud.
    Mul on vedanud, et olen saanud elus veel ühe võimaluse. Olen seda kasutanud selleks, et panna oma lapsed ülikooli ning anda endale teistsugune võimalus elamiseks. Isegi kui ma vahel kurdan, et pean minema tööle ja see on valesti või too on valesti, olen siiski väga tänulik, et saan seda üldse kogeda. Ma võiksin olla surnud või istuda 50 aastat kinni.
    Mis sa vabal ajal teed, millised on su hobid?
    (naerab) Ma pole kunagi olnud eriline hobidega tegeleja. Ma mängisin kunagi trumme ja mulle meeldib muusika, aga ma ei ole seda tüüpi, et kui kätte jõuab nädalavahetus, siis tahan kindlasti kuhugi minna. Ma lõõgastun kõige paremini oma kodus lugedes. Ma loen väga palju, see on mu peamine hobi. Samuti veedan aega lastega. Töö pärast pean reisima, see meeldib mulle ka.
    Mida sa loed?
    Ma loen päris palju oma eelmise äri kohta, lihtsalt et näha, kuhu see liigub ja mis on uut. Aga enamasti loen poliitikast, geopoliitikast, ärimaailmast, kõigest, mis puudutab inimesi ... Mulle meeldib lugeda sellest, mis praegu maailmas toimub ja ka inimeste käitumise kohta – miks mõningad inimesed teevad mingeid asju. Nii ma kujundan oma arvamusi. Näiteks see, mis toimub Ukrainas, on pöörane. Samamoodi see, mis toimus COVIDiga. Me elame hullumeelsel ajal.
    Kas sa arvad, et tead, mis toimub praegu Lõuna-Ameerika kokaiiniäris?
    Jah, olukord on üldjoontes sama. Colombia jätkab eksportimist, toormaterjal tuleb Peruust ja Colombiast. Ecuadorist on saamas suur tegija, seda kasutatakse nii-öelda hüppelauana. Mehhiko kartellid teevad suuri käike Ecuadoris, et sealset turgu kontrollida. Ecuadorist on Mehhiko kartellidel otsetee Euroopasse ja Aasiasse.
    Colombialased ei ole enam huvitatud otse USAsse eksportimisest, nad lasevad mehhiklastel sellega tegeleda ning keskenduvad ka pigem Aasiale ja Euroopale. Nad on ju läbi teinud kõik need jamad, mis kaasnevad ameeriklastega.
    Ameeriklased on väga proaktiivsed. Kui nad saavad teada, et sa oled Colombiast ja smugeldad sealt midagi New Yorki, siis nad tulevad sulle sinna järele ja otsivad su üles. Samas kui Hollandis teatakse, et sa saadad sinna midagi, aga nad ei saa sind selle kraamiga Hollandis kätte, siis nad ei ole sugugi nii aktiivsed. Euroopas ei ole selliseid konspiratsiooniseadusi nagu USAs. Kui siin kaks inimest ütlevad, et sa tegid midagi, siis sa saad süüdistuse ja pead tõestama, et sa pole seda teinud. Euroopas on teistmoodi, nad peavad leidma tõendeid. Nii et columbialastel sai ameeriklasest kõrini ning nad keskenduvad Euroopale ja Aasiale.
    Oled sa kunagi tundnud, et tahad vana elu juurde tagasi? Kas või selleks, et kogeda seda kunagist närvikõdi?
    Jah, meil oli ju väga lõbus, teenisime palju raha ja ajasime suurt äri. Mida ma aga igatsen ... Kui näiteks ehituses keegi keerab midagi tuksi ja põhjustab paljudele inimestele raskusi, siis mõtled küll, et oleks see tüüp minu vanas äris tegutsenud, siis ta oleks kohe siit katuselt alla visatud. Narkomaailmas sa maksid oma vigade eest kohe! Nüüd ma näen, et inimesed teevad vigu ja mingeid tagajärgi pole.

    Kui näiteks ehituses keegi keerab midagi tuksi ja põhjustab paljudele inimestele raskusi, siis mõtled küll, et oleks see tüüp minu vanas äris tegutsenud, siis ta oleks kohe siit katuselt alla visatud. Narkomaailmas sa maksid oma vigade eest kohe! Nüüd ma näen, et inimesed teevad vigu ja mingeid tagajärgi pole.

    Luis Navia
    Aga tagasi minna? Ei. Igaks asjaks on oma aeg ja koht. Minu aeg oli siis, mitte praegu. Ma ei taha, et minu lapsed oleksid sellesse segatud, ma ei soovitaks ka kellelgi teisel sellega tegelema hakata. Minu arust pakub haridus tänapäeval nii palju võimalusi ning selleks ei pea isegi tingimata ülikooli minema. Piisab sellest, kui oled motiveeritud õppima ja end harima.
    Mida sa tahad, et inimesed sinu raamatust õpiksid?
    Õppige seda, et mingit narkootikumide vastast sõda pole olemas. See on ammu kaotatud. Seda ei ole võimalik võita. Minu lugu on pöörane ja kiiksuga, aga seda ei saa laiendada kõigile. Selles maailmas on väga-väga palju kurbi ja vägivaldse lõpuga lugusid. Vägivald ja narkootikumid hävitavad perekondi, see on väga halb äri. Ja nagu öeldakse: hoia sõbrad lähedal, aga vaenlased veel lähemal – me peaksime kindlasti kokaiini legaliseerima ja dekriminaliseerima.
    Õppige minu raamatust ka seda, et ärge laske mitte millelgi muuta seda, kes te päriselt olete. Muutuge ainult paremuse poole. Mina olin hea inimene halvas äris ja ma ei muutunud selle halva äri tõttu halvaks inimeseks.
    Õppige, et perekond peab alati tulema esimesena. See oli minu suur viga. Ma oleksin pidanud lõpetama siis, kui sündis mu tütar, aga ma ei teinud seda. Mul vedas ikka täiega, sest oleksin tegelikult pidanud olema surnud, ma olin sedavõrd hooletu. Ju siis ei olnud minu aeg.
    Ning ilma igasuguse kahtluseta, üks asi, mida mu raamat peaks kindlasti kõigile õpetama: liigjoomine ja narkootikumine tarvitamine hävitab su elu. Ma kaotasin oma naise, kes lahutas minust peamiselt mu hullumeelse eluviisi tõttu.
    Samas sa leiad, et kokaiini peaks legaliseerima. Kas see ei ole natuke vastuoluline jutt?
    Ei ole, see on nagu alkoholiga. Alkohol on seaduslik, aga see on täpselt sama halb nagu kokaiin. Mitte kordagi oma elu jooksul ei teinud ma kokaiini, ilma et oleksin enne joonud. Kokaiin võiks olla samamoodi legaalne, nii et saad seda poest osta, see on kallis ja sellelt tuleb maksta aktsiisi. Selle maksuraha eest saaks näiteks parandada meditsiinisüsteemi. Ja võetakse ära võimalus, et kokaiini sisse on segatud midagi, mis võib su tappa, näiteks fentanüüli.
    Kui saadaval on puhas kokaiin, kes läheb seda illegaalselt ostma? Kas sa lähed ja ostad alkoholi kelleltki, kes valmistas selle oma vannis? Ei, sa lähed poodi ja tead, et sind ei ähvardata relvaga, keegi ei ürita su jooki varastada ning sulle ei müüda halba alkoholi.
    Selle asemel et kokaiin elimineerida, tuleb see äri puhtaks teha ja mõne aja pärast pole selle illegaalne müük enam atraktiivne, kriminaalne tegevus kaob, maksuraha hakkab voolama ja suur hulk illegaalset toodangut kaob tänavatelt. Sest kokaiin on nagu tarbekaup, seda on lihtsalt nii palju.
    USAs kulutab praegu DEA (narkootikumide vastase võitluse amet – toim) peale mitu miljardit dollarit aastas. Selle raha eest saaks ära osta kõik kokalehed Peruus, Ecuadoris ja Colombias. Siis ei jääks kartellidele enam midagi. USA võiks turu oma kontrolli alla võtta, nagu United Fruit kontrollis kunagi banaaniturgu.
    Seda on väga raske ja keeruline mõista, sest kokaiiniga kaasneb nii palju negatiivseid arvamusi ja seisukohti. Aga kui see on kord legaliseeritud ja dekriminaliseeritud, lõpeb ka kuritegevus.
    Ma tõesti usun, et ainus lahendus on kokaiin legaliseerida, sest täiesti kindlalt on narkootikumidega sõdimine teinud olukorra ainult hullemaks. Kui keegi ütleks, et teate, kogused on vähenenud, vägivalda on vähem, narkootikume on vähem ... Aga ei! Vägivalda on rohkem, narkot on rohkem ja kartellid on võimsamad. Iga uus pea, mille see elukas kasvatab, on järjest tugevam. Kui Pablo Escobar veel tegutses, siis me mõtlesime, et oi-oi, Pablo on ikka võimas. Aga nüüd on Mehhikos kartelle, mis on 20 korda suuremad, metsikumad ja palju vägivaldsemad. See läheb täiesti käest ära, raha on lihtsalt nii palju, et see paneb kõik kasvama.
    Aga isiklikul tasandil ma ütlen, et ärge tarvitage narkootikume, ärge jooge, vaid olge nutikad ja elage tervislikult, mida mina kunagi ei teinud (naerab).

    Äripäeva raamat

    Kuidas sai ühest tavalisest üliõpilasest üks ajaloo suurimaid uimastiärikaid? Kuidas ta mafioosode keskel ellu jäi, kui ta ise ei kasutanud vägivalda ega kandnud relva? Luis Navia liigutas 1980.–1990. aastail kokaiiniäri hiilgeajal üle maailma sadu tonne narkootikume. See tegi temast multimiljonäri, aga ta ise vaevles süümepiinade käes. Endine narkokaubitseja Navia räägib kirjanik Jesse Finkile aga oma loo. Näeme toimunut nii läbi Navia, tema perekonna kui ka endiste armukeste silmade. Oma meenutusi jagavad ka eriagendid, kes Navia lõpuks kohtu ette tõid. See on tempokas lugu täis uskumatuid pöördeid.

    Uuri raamatu kohta lähemalt SIIN.

    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum
Seotud lood

Coopi äripanganduse juht: kiire kohanemisvõime aitab Eesti ettevõtjatel “täiusliku tormi” üle elada
Tänavu esimeses kvartalis Eesti ja Euroopa majandust tabanud niinnimetatud täiuslik torm tõi kaasa korraliku ehmatuse. Samas näitavad kõik praegused märgid, et Eesti ettevõtjad on kiired kohanejad ning ka seekordse kriisi mõju jääb kardetust tagasihoidlikumaks, kirjutab Coop Panga äripanganduse juht Arko Kurtmann.
Tänavu esimeses kvartalis Eesti ja Euroopa majandust tabanud niinnimetatud täiuslik torm tõi kaasa korraliku ehmatuse. Samas näitavad kõik praegused märgid, et Eesti ettevõtjad on kiired kohanejad ning ka seekordse kriisi mõju jääb kardetust tagasihoidlikumaks, kirjutab Coop Panga äripanganduse juht Arko Kurtmann.
Föderaalreservi rahustav sõnum tõukas USA turge kõrgemale
Täna USA keskpangalt Föderaalreservilt lähtunud sõnumid järgmise intressitõusu kohta rahustasid investoreid sedavõrd, et suuremad aktsiaindeksid asusid tõusma.
Täna USA keskpangalt Föderaalreservilt lähtunud sõnumid järgmise intressitõusu kohta rahustasid investoreid sedavõrd, et suuremad aktsiaindeksid asusid tõusma.
Pea püsti, see on normaalne kriisiaeg
Kobarkriiside raskuse all optimismi säilitamine on võimalik ja annab tugeva efekti, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Kobarkriiside raskuse all optimismi säilitamine on võimalik ja annab tugeva efekti, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Eriolukorra kehtestanud Ungari küünitab firmade kasumite järele
Täna Ungaris kehtestatud eriolukorraga erakorralised volitused saanud peaminister Viktor Orban teatas, et riigieelarve tasakaalustamiseks peavad suurfirmad ära andma oma üleliigse kasumi.
Täna Ungaris kehtestatud eriolukorraga erakorralised volitused saanud peaminister Viktor Orban teatas, et riigieelarve tasakaalustamiseks peavad suurfirmad ära andma oma üleliigse kasumi.
Ülimalt tagasihoidlik Vene miljardär ajab Eestis hoogsat kinnisvaraäri
Viimsi poolsaare keskel asuva 36-hektarilise Antenniväljaku suurarenduse taga peidab end ülimat privaatsust hindav Vene miljardär, kelle kohta pole eriti infot Venemaa meedias ning ka Eesti äripartnerid ei soovi tema kohta midagi kommenteerida.
Viimsi poolsaare keskel asuva 36-hektarilise Antenniväljaku suurarenduse taga peidab end ülimat privaatsust hindav Vene miljardär, kelle kohta pole eriti infot Venemaa meedias ning ka Eesti äripartnerid ei soovi tema kohta midagi kommenteerida.

Küpsised

Äripäev kasutab küpsiseid parima ajakirjandusliku teenuse, huvipakkuvama sisu ja hea kasutajakogemuse võimaldamiseks. Meie veebilehel on järgmist liiki küpsised: vajalikud-, statistika-, eelistuste- ja turunduse küpsiseid. Küpsiste kasutamise eesmärkide ja töötlemise aluse osas saad rohkem infot Meie Küpsiste Poliitikast. Vajutades „Luban kõik“ nõustud Küpsiste kasutamisega meie ja kolmandate osapoolte poolt Meie Küpsiste poliitikas ja käesolevas Küpsiste lahenduses toodud tingimustel. Vajutades „Muudan eelistusi“ saad oma eelistusi alati muuta ja täiendavalt infot erinevate Küpsiste kohta.

Loe lähemalt meie Privaatsus - ja Küpsisepoliitikast.