Tallinna börs: -74%, kas lõpp langusel?

Kuna olen siinsel langeval turul juba mõnda aega ostnud aktsiaid, kirjeldaksin ma siin täheldatud kauplemismudelit järgnevalt: suurte osalustega välisfondid ja investorasutused müüvad, kõhna rahakotiga kohalikud investorid ostavad. Lahknevus on tohutu, ja kuna pisukesed kohalikud investorid on üles korjanud selle, mille suured kalad on müünud, siis on hinnad on langenud äkildasa. On siiski julgustav lugeda, et möödunud nädalal investeeris Briti riskimaandusfond tugevasti Tallinna Vee aktsiasse.

Maailma- ja Eesti majanduse lähiväljavaade on muutunud halvemaks. Kuna aga aktsia on suunatud tulevikku, esindades tuleviku rahavoogu, siis ei seleta käesolev majanduslangus, ükskõik kui karm see ka ei oleks, viimasel ajal toimunud aktsiahindade langust.

Repatriatsioon on sagedasti kahetine, st kvantotsus. Investor ei otsusta ümberhindamise või -kaalutlemise kasuks, ta otsustab vaid kahe võimaluse vahel – kas investeerida või mitte. Varem tahtsid rahvusvahelised investorid investeerida Balti riikide turgudele, kuid nüüd tegid kannapöörde ja tahtsid lahkuda. Ükskõik mis hinna eest, ma arvan.

Otsuse langetamisel, kas investeerida või mitte, mängib olulist osa ka ajakirjandus. Ajakirjanduses on asjad kas head või halvad, mitte kedagi ei huvita lugemine keskpärasest majandusest. Aga ühest ja samast kirjutamine võib tekitada tüdimust ajakirjanduse vastu. Iga investor peaks analüüsima ka seda, mil ajakirjanduse meeleolu muutub.

Taolise kahetise mõtlemise tõttu reageerivad turud üle, hüpates kord üles ja kukkudes jälle kord alla. Kindlasti vaatavad investorid hinnataset, aga nad arvestavad ka „momenti” või liikumise hoogu, st hiljutiste hinnamuutuste suunda. Too moment nihutab hinnad pikajalisest tasakaalust kõrvale, kuni ühel heal päeval on hinnatase piisavalt äärmuslik, pööramaks suuna vastupidiseks. See on nagu pendel, kus moment väljendab kineetilist ja hind potentsiaalset energiat.

Loomulikult on varaturgudel toimuv keerulisem kui hooglev pendel. Selline hooglemine on ent kergesti jälgitav ja tõestab, et ajutise iseloomuga likviidsus- ja meeleolumuutused mõjutavad lühiajalist hinnataset enam kui fundamentaalsed tegurid.

Niisiis, quo vadis, OMXT? Ma arvan, et oleme näinud igat masti käegalöömismeeleolus tehtud müümist. Ma arvan, et praegu on hinnatase juba piisavalt madal, et negatiivne moment võiks muutuda. Seetõttu jääksin ma ikkagi selle juurde, et ennustan peatset elavnemist turul.

Autoril on Eesti Telekomi, Merko Ehituse, Järvevana ja Tallinna Kubamaja aktsiaid.