Eesti majanduse nägu kümne aasta pärast

1980. aastatel hakati OECD eestvedamisel riikide majandust jagama tehnoloogiate kasutamise järgi kolmeks: kõrgtehnoloogiline majandus on globaalselt konkurentsivõimeline ning kasutab tipptehnoloogiaid, kesktehnnoloogiline osa majandusest kasutab vaid osaliselt tehnoloogialahendusi ning madaltehnoloogiline osa majandusest ei kasuta tehnoloogiaid pea üldse.

Alloleval graafikul on ära toodud Euroopa majanduse kasv nende kihtide kaupa viimasel kümnendil. Jooniselt näeme, et kõige suurem kasv on tulnud just kõrgtehnoloogilisest sektorist ning kõige väiksem kasv seevastu madaltehnoloogilisest sektorist.

Sarnane on ka olukord Eestis - kõige kiiremini on kasvanud kõrgtehnoloogiline sektor. Kuid sellel ei ole veel majanduses väga suurt osakaalu.

Praegu moodustab Eesti majandusest suurima osa madaltehnoloogiline sektor, veidi väiksem on kesktehnoloogiline sektori osakaal ning kõige marginaalsema osa moodustab kõrgtehnoloogiline sektor.

Selle kolmnurga tänasest jaotusest on aga tunduvalt olulisem see, milline on see kolmnurk tulevikus. See sõltub suuresti sellest, milliseid otsuseid teeb Eesti riigina. Milline me tahame, et Eesti majandus oleks kümne aasta pärast? Kas oleme ikka edukas allhankeriik? Edukas tööstusriik? Või riik, mis rõhub palju targale ja paindlikule majandusele?

Oletame, et edasise majanduskasvu teekonnaks on kaks võimalust, joonistel on punktiiriga tähistatud majandus kasvuperioodi järel. 

Variandi A puhul tuleb kasv eelkõige madaltehnoloogilisest majandusest, variandi B puhul kõrgtehnoloogilisemast. Kusjuures juurdekasvu maht on sama, ehk tegelikult majanduskasv statistiliselt näitaks sama kasvunumbrit. Kuid teekond selleni peaks olema erinev. Variandi A puhul tuleks majanduse kasv kasvuperioodi jooksul vaid sellistest äridest, kes on konkurentsivõimelised kohalikul turul. Kust tuleb meile sel juhul üha suurem hulk kliente, kui müüme oma tooteid vaid üksteisele?

Variandi B puhul tuleks kasv peamiselt kõrg- ja kesktehnoloogilisest majanduse osast. Selle tulemuse saavutamine on Eesti jaoks tunduvalt realistlikum. See eeldab küll nii riigi kui ettevõtjate investeeringuid targa majanduse osakaalu suurenndamiseks, kuid just selline saaks olla Eesti järgmise kümnendi majanduskasvu mudel.

See ei tähenda kindlasti seda, et ainult kõrgtehnoloogilised lahendused saaks tähelepanu, väga oluline on ka majanduse kui terviku tasakaal. Näiteks on kindlasti tähtis, et tehnoloogiate toel muudetaks Eesti tööstus globaalselt konkurentsivõimelisemaks, olgu siin näiteks tööstuse automatiseerimine (IT abil) või puitmajade ehitamisel uute tehnoloogiate kasutamine. Ja kui me suudame kõrgtehnoloogilist äri Eestisse meelitada või seda siin ise luua, saavad sellest kasu ka madaltehnoloogilised ärid – see, et Skype oma arendusüksust Eestis hoiab, annab teenistust näiteks juuksuritele kui kohvikutele.

Kuidas peaks riik tegutsema? Variandi A või B saavutamiseks peavad tegevused olema väga erinevad: alates maksupoliitikast kuni selleni, millised on riigi arengukavade rakendused. Kuid kui palju peaks riik valima valdkondade vahel?

Riik peaks siiski valdkondlikke valikuid tegema kõrgtehnoloogiliste alade puhul, kuid mitte ülejäänud majanduse puhul. Seda just põhjusel, et kõrgtehnoloogilistes valdkondades on sageli konkurents üleilmne ning Eesti liiga väike, et teha kõike tipptasemel. Kogu Eesti teadus- ning arendustöö eelarve võrdub lääneriikide keskmisest väiksema ülikooli omaga. Vajalik on fookus, leidmaks need kohad, kus Eestil on unikaalne eelis.

Ülejäänud majanduse puhul leian, et valdkondlik valik ei ole vajalik. Sellel, kas näiteks IKT kõrgtehnoloogilisi lahendusi, rakendab põllumajandussektori või meditsiinisektori ettevõte, suurt vahet ei olegi.

Seega, Eesti peaks otsima need kohad, kus kõrgtehnoloogilistes valdkondades saame maailmas olla konkurentsivõimelised.