Teise samba rahale leidub parem paik

Õigustatult tuleb küsida, kust selline raha võetakse – isegi kui meeles pidada, et selline raha ei pea olema kohe võtta. Minu ettepanek on, et riigil tuleks peatada teise pensionisambasse maksete tegemine, katta selle raha eest õppijate stipendiumid ning luua kvaliteetsed õppetingimused. 2015. aasta riigieelarves on ette nähtud teise pensionisamba makseteks 270 miljonit eurot.

Eeldame, et igal aastal oleks võimalik kasutada ümberõppe toetamiseks just nii palju raha. Kui selline summa suunata 10-15 aasta jooksul järjepidevalt  kutsehariduse võimaldamiseks, siis on kulud selle abil kaetud. Pensionisamba maksete peatamiseks tuleks muuta seadusi, aga üks kord on seda juba tehtud. Nii et tegu ei oleks võimatu ülesande ega enneolematu olukorraga.

Ilma kõrvalise toetuseta tekib töötaja jaoks „surnud ring“, kus senise kvalifikatsiooniga pole võimalik suuremat palka küsida. Samas pole ka võimalik kooli uut ametit õppima minna, sest millestki peab ju elama. Sellisel viisil pole lootust palgavaesuse käest pääseda.

Kõigi koheseks ümberkoolitamiseks olemasolevast rahast ei jätku. 270 miljoni eest, mida oleks aastas võimalik kasutada, saaks koolitada maksimaalselt umbes 30 000 inimest (aastane kulu ühe inimese kohta oleks minu esitatud näite  puhul ligikaudu 8000 eurot). Seda raha ei saa piltlikult öeldes lennuki pealt alla visata, vaid tuleb jagada vajaduspõhiselt. Eelised tuleb anda inimestele, kes on sotsiaalselt kõige enam ohustatud. Tegemist peab olema siiski ümberõppeks suunatud vahenditega.

Ma ei usu eriti, et meie kutsekoolid suudaks ühes aastas 30 000 inimest senisest rohkem vastu võtta. Võib juhtuda, et see pole võimalik ei lähemas ega kaugemaski tulevikus. Võimalikult suure ja samas piisavalt kvaliteetse koolide läbilaskvuse tagamiseks tuleks välja selgitada koolide praegused võimalused ning vajadusel  koolide võimete kasvu tõsiselt panustada.

Haridus peab olema hea kvaliteediga ja olema suunatud ennekõike tehnilise kutsehariduse andmisele. Kõige tähtsam on see, et lõpetaja saaks pärast lõpetamist oluliselt suuremat palka. See tähendab, et koolis tuleb  õpetada ametit, mis on hinnas. Samas peab haridus olema piisavalt paindlik, et töötaja saaks tööturule tagasi tulla võimalikult kiiresti. Aastane programm peaks olema maksimum ning edasine õpe peaks jätkuma töö kõrvalt juba uue tööandja juures.

Kriitilise tähtsusega on siin koostöö ettevõtjatega. Neilt peab tulema signaal, kellest on tööjõuturul puudus. Koolitamise prioriteet tuleb anda neile sektoritele, kus palgad on kõrgemad. Saatuslik viga oleks kutsuda inimene kooli ja anda talle ebakvaliteetne haridus, mis tema konkurentsivõimet ei paranda.

Ilma hariduseta ei ole tootlikkust ja ilma tootlikkuseta ei ole põhjust oodata märkimisväärset sissetulekute kasvu. Praegune maksude optimeerimine ühes või teises suunas on pigem nagu pisikese teki tirimine ühes või teises suunas: kui keegi saab rohkem, siis keegi selle arvelt saab vähem.

Pankadele võib tunduda väga ebameeldiv, et aastas jääb riigilt laekumata 270 miljonit, aga tasub meeles pidada, et kui inimene saab kõrgemat palka, siis on tema isiklik panus pensionisambasse selle võrra suurem. Lisaks kõigele hakkab paremat palka saav töötaja maksma rohkem maksusid, mis toob kokkuvõttes iga ümberõppesse panustatud euro mitmekordselt tagasi.