Oravate maksumuinasjutt

Valitsuskoalitsioon on jõudnud maksumuudatuste osas kokkuleppele ja nüüd on aeg hinnata, et kas ja missugusel määral meie maksupoliitika muutub. Kuid mis on meie maksupoliitika? Üha enam tundub, et see on nagu hea muinasjutt, kus vestjal pole mingit taotlust kujutada tõepäraselt meid ümbritsevaid olusid, vaid pakkuda kuulajatele üksnes väljamõeldist ja soovmõtlemist.

Teadupärast hõlmab muinasjutu tavaline põhisüžee nõrga ja vaese, aga tubli ning abivalmis tegelase võitu tugeva ja rikka, kuid halva ning kasuahne vastase üle. Koalitsioonierakonnad on rääkinud meile erinevates versioonides, kuidas seni tõrjutud madalapalgalised ja paljulapselised pered nüüd valitsuse toel murravad hoolimatud suitsetajad ja ahned hotellipidajad, mõttetud joodikud ja rumalad kütusetarbijad ning helge olevik saadab meid elupäevade lõpuni.

Selle muinasjutu sissejuhatusega saab täiesti nõustuda. Madalapalgalisi ja paljulapselisi peresid tuleb toetada, kuid sellega muinasjutu tõepärasus lõpeb. Koalitsioonilepe pole mingilgi moel sotsiaaldemokraatlik, nagu paljudele võib ekslikult tunduda. Tähelepanelike vaatlejate ülesanne on proovida meie maksuloo põhisäsi siiski üles leida, ebaolulisest puhastada ja ukumasingliku muinasjutu-uurijana loo tegelik sisu kuulajatele lahti seletada.

Maksundus, laiemas tähenduses raha ümberjagamise viis, on osa suuremast narratiivist. Osa suuremast loost, kus tuleb välja järjepidevus ja sügavam loogika, et mis moel meie noor riik ühiskonda koos hoiab ja rahvusvahelises konkurentsis kestma püüab jääda. Seda narratiivi ei oska vahel valitsejad sõnadesse valada või räägitakse rumalusest või hoopis küünilisusest mõnda teist ja eksitavat muinasjuttu, kuid tõepäraste lugude sõnastamiseks on faktikogum juba piisavalt pikaaegne ja esinduslik. Järgnev on üks katse ja kes soovib, lükaku allikapõhiselt ümber.

Eesti maksuloos on ainult üks jutustaja. Ainult üks erakond – Reformierakond - vestab põhiliini ja oma eluajal ei ole ta sellesse muutusi lubanud teha. Teised suurerakonnad ei ole valdavalt arugi saanud, kuhu jutt tüürib ja mida jutustaja tegelikult taotleb. Nad proovivad loosse täiendusi teha, kuid heal juhul lubatakse neil koalitsiooni saamise eest värvikaid detaile ja kõrvalliine lisada, et kuulajatel igav ei hakkaks, kuid nende maksutäiendused hägustavad suurt pilti siiski süütult ja on põhiliini mittepuutuvad. Kodualuse maa maksuvabastus või soov astmeline tulumaks kehtestada või maksuvabastus spordisaali külastamise eest on just niisugused kolmandajärgulisuse näited.

Niisiis on meie lühikeses maksuloos kihistusi ja lisandusi erinevatest aegadest, ta võib olla raskesti jälgitav, kuid põhikude on siiski piisavalt lihtne ja selge. Me oleme valinud rahvusvaheliselt erandliku maksunduse mudeli, kus kõrgelt koormame töötamist ja tarbimist, kuid kapitali ja rikkuse juurdekasvu maksustame väga madalalt. Veel sellel aastal vähenes dividendidelt makstav tulumaks protsendipunkti võrra. Eelistame finantskapitali inimestele ja võimendame ebavõrdsuse kasvu. Kapitali- ja varamaksude osakaal meie riigieelarve maksutuludes väheneb edasi. Niisugust maksupoliitikat Reformierakond muuta ei ole lubanud ja värske koalitsioonilepe ei ole mingilgi moel erand.

Rein Ruusalu leiab õigesti, et kui uus valitsus on otsustanud vähendada eriti just vähem teenivate inimeste tööjõumakse, siis allikana nähakse ette tarbimismaksude suurendamist. Viimased on aga eelkõige koorem vähem teenivatele inimestele, sest nende sissetulek läheb ainult tarbimisse. Seega asendatakse tööjõumaksud tarbimismaksudega, kuid sisuline maksumaksjate baas ei muutu. Sama seos kehtib lastetoetuste tõusu puhul. Niisuguses koalitsioonileppes sotsiaaldemokraatlikku sisu näha on eksitus või soovunelm.

Ettevõtete kasumite ja eraisikute kapitali juurdekasvu, eeldusel et viimane on piisavalt suur ning tarbimisse ei lähe, maksustamist valitsuskoalitsioon ette ei näe. Me oleme pannud kõik ühele kaardile – loodame, et maksudega panustamisel edukate ettevõtjate ja väga jõukate üksikisikute eelistamine veab rahvusvahelises võistluses Eesti riigi välja. Ettevõtjana kaaluksin väga, kui nii erandlikku ärimudelit kasutama asuksin, sest erilisusega käivad lahutamatult kaasas kõrgemad riskid.

Täiesti võimalik, et algselt viidatud võltsmuinasjuttu või küünilist vestjat ei olegi. Õigus võib olla hoopis Toomas Tamsaril, Indrek Neiveltil ja paljudel teistel, kes arvavad, võimukoalitsioon ei saa suuresti aru, mida nad on maksunduses ette võtnud. Reformierakond küll alustas maksulugu, kuid need, kes suutsid sõnad mõistusepäraseks looks seada, on seal kõrvale astunud.