Kuidas mu sõber Kalle sai majanduslikult sõltumatuks

Sageli saab teatud konkreetse asja kogumine alguse mõnest juhuslikust sündmusest, kus igaks juhuks kapiveerele poetatud ese justkui imeväel aja jooksul endale üha uusi liigikaaslasi hakkab leidma. Enamasti ei ole kogu protsess sugugi odav ning hakkab nõudma järjest uhkemaid hoiuruume, surudes omaniku enda tagasihoidlikumale elamispinnale.

Kui koguja on professionaalne ning oskab keskenduda objektidele, mis on haruldased ning ajaga vaid väärtust juurde lisavad, võib sellest kujuneda tõsiseltvõetav pensionisammas. Siia nimistusse võib lisada kunsti, kirjamargid, veinid jne. Valdaval osal juhtudest on tegevus kahjuks siiski süsteemitu ning kuhjatakse kokku üsna suvalisi esemeid, mis on emotsionaalselt omanikule küll kallid, kuid ei taga vanaduspõlves majanduslikku tuge. Halvemal juhul võivad elu jooksul kogutud esemed kaasnevate hoiukulude tõttu niigi väikest pensionit pitsitama hakata.

Viisteist aastat tagasi kohtusin noore ja rohelise pankurina kliendiga, kes oli börsimaastikul tegutsenud kümmekond aastat ning oli lahkelt nõus rääkima enda investeerimisfilosoofiast. Tegemist oli väliseestlase Kallega, kes elas Torontos ning kelle eeskujuks oli Soome akadeemik Eino Jutikkala. Kallet vaimustas Eino süsteemsus ning sihikindlus, sest pidevalt riigi palgalehel olnud ajaloo uurijana elutöö teinud õppejõud suutis keskmisele sissetulekule vaatamata paarikümne aastaga luua miljonitesse eurodesse ulatuva isikliku investeerimisportfelli. Edu tagas distsipliin, turu langusaastatel paanika vältimine ning soodsate ostukohtade ärakasutamine.

Kalle nimetas ennast aktsiate akumulaatoriks. Warren Buffeti edust innustust saanuna koostas ta endalegi nimekirja firmadest, mida ta sooviks elu lõpuni omada. Valikusse pääsesid ettevõtted, kellel oli usaldusväärne juhtkond, stabiilne dividendipoliitika ning märkimisväärne turuosa. Kalle teenis normaalselt, kuid ta ei saanud end nimetada jõukaks. Ta teadis, et vaid oma tööalaste oskuste ning palgaga ei saa ta kunagi majanduslikult sõltumatuks.

Kõige raskem oli teha esimest sammu. Raha kulus igale poole ning esmapilgul ei jäänud säästmiseks midagi üle. Kalle otsustas avada oma palgakontole lisaks uue arvelduskonto, kuhu kandis igal kuul 10% enda sissetulekutest. Endalegi üllatuseks sai ta endiselt oma igapäevaste kulutuste katmisega kenasti hakkama. Varem oli ta säästetud raha lihtsalt juhuostude peale ära kulutanud. Nelja kuuga oli tema investeerimiskontole kogunenud summa, mille eest oli juba mõistlik sooritada esimene väärtpaberitehing. Kallele oli silma jäänud üks kohalik õlletootja, kes ajalooliselt oli maksnud väga häid dividende, kuid oli nüüd kartellisüüdistuste tõttu poole oma väärtusest kaotanud. Kalle uskus , et tugevate traditsioonidega firma saab raskustest üle ning ostis oma elu esimesed 1000 aktsiat.

Ehkki õlletootja aktsia kukkus peale tema ostu veel kümme protsenti, ei lasknud Kalle end sellest häirida, sest tegemist ei olnud tema jaoks suure summaga ning endiselt oli tal 90% raha rohkem kui enne säästma asumist. Nelja kuu pärast, kui Kallel oli koos järgmise ostu teostamiseks vajalik summa, oli tema esimene investeering juba viis protsenti plussis. See lisas enesekindlust ning seekord valis ta oma ostunimekirjast Kanada suurima panga.

Paari aasta pärast võis Kalle portfellist leida juba seitsme erineva ettevõtte aktsiaid. Vahepeal oli ta saanud tööl palgakõrgendust ning suutis nüüd kuus säästa varasemast kaks korda enam. Esimeste dividendide laekumine pani teda oma investeerimiseesmärke ümber hindama. Oma igapäevase elustandardi tagas talle palk ning ta ei vajanud jooksvate kulude katmiseks laekunud dividende. Küll soovis aga Kalle, et pensionile minnes aitaks investeerimisportfell katta sel perioodil vähenevaid sissetulekuid, mistõttu hakkas ta jooksvalt ka laekunud dividende reinvesteerima. Nüüd kogus ta tuleviku tarbeks teadlikult stabiilse rahavooga firmade aktsiaid.

Paar kuud tagasi kohtasin ootamatult Kallet ühel investeerimisseminaril. Tal oli veel pensionini viis aastat aega, aga ta oli juba majanduslikult sõltumatu. Sellest hoolimata polnud ta jätnud oma igapäevatööd, sest see meeldis talle ning pakkus tegevust ja rutiini. Kallele meeldis endiselt aktsiate kogumine, kuigi selleks polnud enam otsest vajadust. Tema kogus oli nüüd 44 erinevat ettevõtet, mis tegutsesid erinevatel kontinentidel ning praktiliselt kõigis majandussektorites. Investeerimisportfelli dividendide arvelt pidi Kalle hetkel soetama eeskätt energeetikafirmade aktsiaid, mis toorainehindade kiire languse järel taas soodsaid ostukohti pakkusid.

Kalle oli uhke oma otsuse üle aktsiaid koguma hakata. Loomulikult oli ta aja jooksul näinud ka tugevaid langusaastaid, kuid süsteemsus ning järjepidevus olid toonud talle edu. Kalle ei osanud öelda, kui kaua ta jaksab veel tööd teha, aga meelerahu andis talle teadmine, et kui tema seda enam ei jõua või ei taha, siis tema portfellis olevad aktsiad töötavad tema heaks edasi ööpäevaringselt.