Lubame inimestel vähem puhata

Töötame igaüks kaks nädalat aastas rohkem ning soovitud 5% majanduskasv koos hoogsa palgatõusu ja hoolivama sotsiaalhoolekandega olekski meil käes.

Soome peaminister Juha Sipilä on tulnud välja revolutsioonilise algatusega vähenda Soome riigitöötajate ametipuhkust eesmärgina viia majandus mõne aastaga järje peale. Meie siin Eestis pole Soomega võrreldes veel aga üldse järjepeal olnud. Kas meil ei tasuks põhjanaabritest eeskuju võtta ning ergutada oma majandust märksa ägedamal viisil?

Loogika on olemas ja eeskujud võtta. Tööpuudus on meil taas ajaloo kõige madalamal tasemel, väljarände saldo negatiivne ja rahvas vananeb. Miks mitte siis nõuda tööealiselt elanikkonnalt suuremat panustamist? Ettevõtjatel on üsna raske leida turult häid spetsialiste, nõuame siis olemasolevatelt 14 päeva tööd rohkem ja teeme ise ka. USAs ja Jaapanis pikemat puhkust ei tuntagi ja miks peaks see siis siingi ülejõu käima? Aga me ei pea jääma ka siin poolele teele. Kes on käinud Manhattanil, on näinud oma silmaga, kuidas varahommikul tööd alustanud valgekraed ei valgu New Yorgi baaridesse lõdvestuma kell 17–18, vaid alles pärast kella 21 või isegi keskööl. Seda peetakse normaalseks, veelgi enam, selline töökoht on sadade miljonite haritud spetsilalistide unistus. Miks peaks meilgi tööpäeva pikkus olema 8 tundi, kui võiks olla vähemalt 12 tundi?

Õnneks on Eestiski praegugi sadu kirega toimivaid gasellettevõtteid, kus normeeritud tööajast midagi ei teata, päev ei lõppe mitte kell 17, vaid siis, kui töö tehtud ja kus enne ei puhata, kui ambitsioonikad plaanid teostatud. See on oma maailm, kus tööseadusele vilistatakse ja kus ametiühingu rakukest ei saa juba olemuslikult tekkida.

Kellast kellani tööaeg

Kahjuks aga on meil tuhandeid ettevõtteid, rõhuv enamus, kes on mugandanud vana Euroopa heaolumudelist, kus kõik töötajad on kell 17 kontorist kadunud, kus rannailmadega tööle ei minda ning nädalavahetustel ja puhkepäevadel sind iial tööasjadega ei tülitata. Seda hoiakut soosib seadusandlus ja tänaseks väljakujunenud sotsiaalne norm. Kas meil poleks aeg astuda samm tagasi?

Ma pole nii naiivne, et tõsimeeli arvaksin, et 14päevane puhkus oleks meil praegu realistlik. Puhaku pealegi mõned riigiteenistujad terve suve ning igati tore, kui mõni ettevõte on leidnud toimiva ärimudeli, motiveerides töötajaid lühikeste pingevabade tööpäevadega. Küll aga on minu meelest lausa kurjast tänane sotsiaalne hoiak ja seda toetav seadusandlus, mis loobib kaikaid kodarasse meie Elon Muskidele ja tema mõttekaaslastele, kes väärtustavad suuri eesmärke ja kirglikku panustamist. Selliseid on meil vaja tuhandeid. Ilma nendeta me seisakust välja ei rabele, väärilist pensionit tulevikus ei maksa ning pagulasi ei integreeri.