Taome palgasaajad OÜdeks

Peaminister Taavi Rõivas tõi ühe oma selle aasta eesmärgina välja tööjõumaksude alandamise. Ressurssi selleks näeb ta paranevas maksudistsipliinis. Ma kardan, et sellest üksi ei piisa. Vaja oleks põhimõttelisemat muudatust. Muidu kukub välja nagu vigane loogikaülesanne, kus töökohti loovad ettevõtjad peavad korralikumalt maksma sotsiaalmaksu, et teised mitte maksma ei peaks, et siis need, kes korralikult maksavad, saaksid mõnevõrra vähem maksta.

Mängureegleid saab võrdsustada kahte moodi – kas ühemehe OÜde õiguste piiramisega endale ise maksumäära kehtestamisel või palgasaajatele ühemehe OÜdega sarnasemaid õigusi andes.

Esimest teed ma eriti ei usu. Näiteks laiendada lisaks notaritele ja kohtutäituritele veel reale tegevusaladele OÜ moodustamise keeldu. Olari Taali sõnul on ühemehe OÜde hulgas liiga suur arv mõjukaid inimesi kultuuritegelastest, ajakirjanikest kuni poliitikuteni välja, kes võitlevad praeguse olukorra säilimise eest lõpuni. Nii juhtubki, nagu kirjeldab Kersti Kaljulaid, et „ potentsiaalselt töötavaid, kuid esmapilgul lihtsalt naeruvääristatavaid ideid välja käia ei juleta, sest sotsiaalmeedia ja twitterruum teeb sinust pulbri“.

Palgatöö ja ettevõtluse lähendamine

Küll aga võiks tõsiselt kaaluda suurema osa palgatöö võrdsustamist ettevõtlusega. Täna ütleb seadus, kohtupraktika ja maksuameti juhend, et olukorda, kus väljastatakse arveid teenuse eest iga kuu suhteliselt samas summas; teenust pakutakse peamiselt ühele kliendile; teenuste osutamise lepingutel on töölepingutele omased tunnused (fikseeritud tööaeg, alluvussuhe, tööandjapoolne kontroll jne), on palgatöö ja maksustatakse ka vastavalt.

Aga miks mitte liberaliseerida see nn mitme kliendi nõue ja lubada ettevõtlikumatel palgatöötajatel samuti minna üle oma senise tööandjaga suhtlemisel OÜ peale? Lõppkokkuvõttes – mis seal vahet, kas sul on ühel hetkel üks või kaks klienti? Et kahega oled nagu ettevõtja ja ühega ei ole?

Ma arvan, et pisitasa kerkiks OÜks muutunud senise palgasaaja eneseteadlikkus. Ta näeb oma turuhinda. Ta ei kinnistu ühe kliendi juurde, st sunnib ka senist tööandjat pingutama tema nimel enam. Ta näeb ja otsustab ise oma seadusliku maksukoormuse. Üha suurema osa tänasest palgatööst moodustab ju nagunii projektipõhine töö, nüüd saaks sellele ka konkreetsema hinna panna. Kui läheb läbi õiguskantsleri hiljutineettepanek, et ka äriühingu juhatuse liikmetel, kes tasuvad töötuskindlustust, oleks õigus saada töö ja sissetuleku kaotuse korral töötuskindlustushüvitist, laheneks ka see teema.

Senine tööandja, ettevõte võiks muutusest võita, sest töötaja muutuks kohusetundlikumaks, innustunumaks, sest töö ja selle kvaliteet on sisuliselt iga kuu arvel eurodes näha. Lisaks on lihtsam teenuse osutajat valida.