Kuidas võita Hiina kaotusest?

Sarnaselt eelmisele kümnendile, kui Hiina kiire majanduskasv üllatas kõiki turuosalisi ja eriti toorainesektorit, oleme taas suurte trendide muutuste lävel. Tegelikult on need trendid vaikselt toimunud juba alates 2011.–2012. aastast, aga nendele pole pööratud tähelepanu. Hiina majandus on jahenenud tegelikult viis aastat ning toormeturgudel algas ületootmine umbes samal ajal, kui liialt optimistlikule Hiina majanduskasvule prognoositi pikka tulevikku. 

Selleks, et aru saada, mil moel Hiina majanduse jahenemine võiks meid mõjutada eesolevail aastail, tuleks aru saada, kuidas see mõjutas meid eelmisel kümnendil, kuna uus kümnend on lihtsustatult justkui tagurpidi eelmine kümnend.

Hiina eelmisel kümnendil tehtud suured laenudega kapitalipaigutused infrastruktuuri ehitusse, kinnisvarasse ja selle ehitamiseks loodud tootmisvõimsusesse tabasid turuosalisi üllatusena, halvates oluliselt lääne tarbija ostujõudu. Energia, metallide jm toorainete hinnad mitmekordistusid, jättes kõrge inflatsiooni kaudu sügava jälje lääne tarbija rahakotile, kuna just lääneriikide majandused on suurelt orienteeritud tarbijale. Järsult tõusnud energia jm toormehindade kaudu vähenes ainuüksi USA tarbija ostujõud eelmise kümnendi vältel ligi 10% inflatsiooniga kohandades.

Praeguseks on Hiina jõudnud punkti, kus on vaja majanduskasvumudelit muuta, kuna vana mudeliga, laenu eest betooni valades, pole võimalik enam edasi minna. See aga tähendab, et investeeringud kinnisvarasse ja infrastruktuuri vähenevad, jättes toorainete turud suurde ülepakkumisse ning toorainete hinnad madalaks pikaks ajaks. Lisaks ülepakkumisele tootjate poolelt peaks vähenema ka Hiina ostuhuvi toormete järele, kuna majandus muutub siit edasi ajapikku pigem rohkem teenustele orienteerituks.

Hiina majandus on loomult suletud, finantssüsteem on suletud, pikalt kestnud laenupidu on finantseeritud peamiselt kohaliku rahaga. Hiina praeguse majandusmudeli jahtumise pealt on suurimad kaotajad ennekõike toormeid eksportivad riigid nagu Venemaa, Austraalia, Brasiilia ning pigem luksuskaupu müüvad ettevõtted (mh ka Audi, BMW) ja Hiina riigipangad, kelle laenuportfellides seisavad praegu kõik need laenud.

Lääneriikide avatus Hiina puhul on pigem madal, USA ekspordib 1% SKPst kaupu Hiinasse, Euroopa ligi 2% SKPst. Seega Hiina majanduse jahenemisel ei ole nii tugevat kaubanduslikku seost ega ka finantsilist seost, mis paneks doominod kukkuma. Pigem saab Hiina jahenemine olema tagurpidi eelmine kümnend – lääne tarbija ostujõud tõuseb märkimisväärselt madalate toormehindade ja madala inflatsiooni tõttu, andes majanduskasvule hoogu, kuna USA ja Euroopa majandused on ennekõike tugevalt suunatud tarbijale. Hiina jahenemise suurimaks võitjaks on eelmise kümnendi suurimad kaotajad – lääne tarbijad.

Hiina majanduskasvu puudutavad negatiivsed pealkirjad jäävad meediasse veel pikaks ajaks. Küll aga on oluline teada oma investeeringute tegelikku avatust Hiina riskidele, nagu viimased aastad on edukalt näidanud. Nendel, kes on suutnud vältida toormesektorit ja arenguriike, näevad portfellid märksa rõõmsamad välja kui neil, kes järjekindlalt paigutanud raha eelmise kümnendi investeerimisteeside järgi, nagu arenguriikidesse või energiasse jm.

Autor: Kaius Kiivramees