Asi on õpetaja maines

Kuigi Eesti õpetajate oskused võrreldes kõigi muudel aladel töötajatega on keskmiselt paremad,  nagu kõikjal maailmas, on see paremus väike. Mis aga puutub neisse kooliõpetajatesse, kes on lõpetanud haridusteadused või õpetajakoolituse, siis on Eesti tulemused osalenud riikide seas viimaste hulgas. Mis eriti halb: nooremad põlvkonnad jäävad siin alla vanematele. Kas tõesti lepime sellega, et Eesti koolis õpetavad inimesed, kes ei suuda kõrgtasemel lugeda ja matemaatiliselt mõtelda? Rahvusvahelises õpetajauuringus avaldatud õpetajate enesekirjelduste kohaselt on Eesti õpetajate uskumused igati nüüdisaegsed, kuid õpetamispraktikad traditsioonilised ja konservatiivsed. Ohumärk on seegi, et meie põhikoolide juhtidest üle poole on kurtnud, et kooli suutlikkust takistab heade õpetajate puudus. Lisaks näib, et õpetajaskond ka kihistub ja kõige säravamad talendid ei ole avalikkuses nähtaval.

Rahulolematu õpetaja

Rahvusvahelises võrdluses on Eesti õpetaja oma tööga keskmisest rahulolematum. Rahul ei olda palgaga, õpetajate positsiooniga ühiskonnas ega õpetajakuvandiga meedias. Ligi 14% Eesti 7.-9. klassi õpetajatest nõustus väitega, et õpetajakutse on ühiskonnas väärtustatud, sellal kui rahvusvaheline keskmine oli 31%, Soomes aga lausa 60%.   

Eesti kõige suurem mure on, et noored ei taha õpetajaks saada. Ülikoolides puuduvad konkursid aineõpetajate kohtadele, kandidaate on aasta-aastalt vähem ja enamasti polnud see õppima asunute esimene eelistus. Üheks põhjuseks on madal palk. Veel mõned aastad tagasi oli Eesti õpetajate palk (USA dollarites korrigeerituna ostujõu pariteediga) OECD riikide seas üks madalaimaid, ligi 2/3 meie enda riigi kõrgharitud inimeste keskmisest. Ent nüüdseks on keskmine palk juba ületanud 1000 euro piiri ja tõuseb. Õpetaja palgatõus on märk sellest, et riik väärtustab õpetajatööd. Loodame, et seetõttu hakkab paranema ka õpetajakutse maine ja suurenema noorte naiste ja meeste tahe töötada õpetajana.

Vaja on kiiret läbimurret

Samas vajame kiiret ja otsustavat läbimurret. Investor Indrek Kasela käis Gaselli kongressil välja mõtte, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistades tuleks vältida tarbetuid kulutusi ja eraldada selle asemel vahendeid hoopiski parimatele meie ja mujalt kutsutud õpetajatele oma kogemuse levitamiseks. Lisaks tuleks kaaluda motiveerivate stipendiumite maksmist õpetajaks õppivatele tudengitele ning sõlmida nendega leping tööle asumiseks õpetajana. Haridusedukates riikides kuuluvad tulevased õpetajad gümnaasiumi 25%-30% parimate lõpetajate hulka ja see võiks olla eesmärgiks ka meil. Kuigi „Noored kooli!“ ja „Tagasi kooli!“ programmid  töötavad suhteliselt hästi, ei asenda need ülikoolistuudiumi. 

Küsimus on õpetaja maines. Seda pole võimalik parandada loosunglike kampaaniatega. Jõuline läbimurre on võimalik, kui õpetajaprobleemide lahendamist ei jäeta üksnes koolide, ülikoolide või  haridusministeeriumi õlule, vaid kui sellest saab avalikkuse ühine mure. 

Kus on lahendus?