230 miljoni eurone risk

Praegu ei võimalda kehtivad Eesti õigusaktid kohaldada ühegi valuuta korral negatiivseid intressimäärasid eraisikute ega ettevõtete hoiustele. Kõik hoiustajad (ka professionaalsed, nagu kindlustusseltsid, investeerimisfondind jne) on negatiivsete intressimäärade mõjude eest Eestis seadusega isoleeritud. Põhjamaades on negatiivsed hoiuste intressimäärad seadusega lubatud.

Eesti seadusest tulenevad piirangud hoiuste intressimääradele kujutavad riskide juhtimise seisukohalt positsiooni kompleksses finantsinstrumendis, mis sisaldab endas mitut optsiooni ja nõuab vastavate riskide hindamiseks optsioonimudelite rakendamist. Seetõttu võib riskijuhtimine osutuda äärmiselt kulukaks.

Viimastel kümnenditel on intressiriski modelleerimisel lähtutud eeldustest, et intressimäärad ei saa negatiivseks minna ning peab olema tagatud kooskõla finantstoodete hindadega turul. Esimene eeldus on tänaseks minevik. Uute mudelite väljatöötamiseks ei ole veel aega põhimõtteliselt olnud ja samas ei saa ükski mudel olla kunagi täiuslik.

Seepärast on praegu saanud turustandardiks ühe enimkasutatava riskimudeli kohandamine läbi turuintressimääradele 1 protsendipunkti juurde liitmise, mis tagab mudeli toimimise negatiivsete intressimäärade keskkonnas. Seega on –1% juures kaudne alumine piir, millega finantsturgudel praegu arvestatakse. See ei tähenda, et ei oleks ruumi intressimääradega veel allapoole liikuda.

Regulaatorid nõuavad pankadelt kapitalipuhvreid, mille suurus tagab panga maksevõime aasta jooksul sündmuse puhul, mille esinemissagedus on üks kord tuhande aasta jooksul.

Jättes kõrvale Eestis seadusest tulenevate piirangute kogu komplekssuse ja keskendudes vaid kõige olulisemale ehk euro negatiivse intressi riskile ja rakendades kõige kaasaegsemaid riskimudeleid, kaasneks riski viieks aastaks maandamisega Eesti pangandussektorile vähemalt 230 miljoni euro suurune kulu.

Vastava kulu klientidele ülekandmiseks saavad pangad kasutada negatiivse hoiuseintressimäära asemel teisi, kuid potentsiaalselt vähem tõhusaid meetmeid, nagu näiteks erinevate hooldustasude kehtestamine kontodele, pangateenuste hindade tõstmine või kulude erineval moel ülekandmine laenuvõtjatele.

Kui seadust mitte muuta viie aasta jooksul ja riski maandada, tähendaks see riskimist ligikaudu viiendikuga Eesti pankade tänaste kapitalipuhvrite kogumahust (regulaatorite nõutava kindluse taseme ja modelleerimise ajahorisondi juures). See võiks proovile panna juba ka Eesti pankade maksevõime ja avaldaks olulist mõju mitte ainult hoiustajatele, vaid ka laenuvõtjatele.

Tururegulaatorid reageerivad tihti hilinemisega. Regulaatoritest oli esimene julge Soome finantsjärelevalve, kes juhtis eelmise nädala alguses avalikkuse tähelepanu asjaolule, et negatiivsete intresside tulemusel võib Soome pankade maksevõime sattuda löögi alla.

Tõhusa ja avatud finantsturu eelduseks on aga regulatiivne raamistik, mis ei suurendaks piirangutega riske, vaid aitaks kaasa turu normaalsele toimimisele kui majanduse üleüldisele arengule. Nii leidis ka Eesti Panga president Ardo Hansson hiljuti Äripäevale intervjuud andes, et negatiivsete intressimäärade ülekandumine suurklientidele oleks loogiline.