Äärmuslane ei ole "mingi politsei asi"

Brüsselis toimusid plahvatused, mis panid paljusid küsima, kas Belgia politsei ja julgeolekuteenistus on läbikukkunud ning saamatud. Osalt on tõesti tekitanud küsimusi nende tegevuse tõhusus ning mõttekas kommunikatsioon. Kui mõistlik oli öelda välja, et vahistatud Pariisi terrorirünnakute korraldaja teeb võimudega igakülgset koostööd, ning sellega aktiveerida terrorirakukesed, kes, kartes paljastamist, asusid tegutsema. Tagajärgi me teame. Võib ainult spekuleerida, kui palju hävitati sellise ebaõnnestunud kommunikatsiooni tõttu asitõendeid.

Kuid kas Belgia õiguskaitseorganid olid ainsad, kes kukkusid läbi? Politseini jõuavad asjad tavaliselt siis, kui keegi on jätnud varem midagi tegemata. Inimesed satuvad politsei huviorbiiti teatud loogilist teed pidi, mille lahutamatu osa on varase märkamise puudumine või märkide ignoreerimine. Ükski terrorist ei sünni terroristiks ega radikaliseeru üleöö, vaid selleni viib rada, mille käigus puutub inimene kokku mitme ühiskonna kihiga.

Haridussüsteem on selline, mille läbib iga inimene ning seal ei tohi olla suhtumist, et seal toimuvad asjad, mis ei ole otseselt seotud õppetööga, kooli ei puuduta. Noored on radikaliseerumisele vastuvõtlikud, kuna nad alles otsivad eesmärke ning kohta elus. Siis on varajane märkamine ning nende noortega tegelemine suur, aga oluline väljakutse.

Teine oluline valdkond radikaliseerumise ennetamisel on sotsiaalsüsteem. Nii Pariisis kui ka Brüsselis terrorirünnakuid korraldanud mitu inimest olid sattunud ühiskonna äärealadele, mis tähendab, et neil pidi olema kokkupuude sotsiaalsüsteemiga. Mingil etapil võib kontakt sotsiaalsüsteemiga olla ainus, mis inimesel on ühiskonna ametliku poolega, ning selle eiramisel võivad olla saatuslikud tagajärjed.

Kolmas oluline mängija on kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus ja tugev kogukond on inimesele märksa lähemal kui riik. Omavalitsuse ja kodanikuühiskonna võrgustik ulatub kõikjale ning see võimaldab varajast märkamist. Tugev ja kokkuhoidev kogukond võib tuua muidugi ka teistsuguseid tulemusi, nagu juhtus Brüsselis, kus Pariisi rünnakute korraldaja sai oma kogukonnas rahulikult edasi elada, ilma et teave oleks jõudnud võimudeni.

Varajane märkamine ongi võti eduks, olgu selleks sihtmärk radikaliseerumine või Tartu kaakide kaakideks kasvamine. Kokkuvõtteks on radikaliseerumise ennetamine ühiskonna kui terviku eesmärk, mitte ainult „mingi politsei asi“.