Panama kisub tõe päevavalgele

Divec oli 1999. aastal Eesti maksuametile ja politseile suur töövõit. Nii nagu toona väitis Divec, et nemad on olnud pelgalt seadustega lubatud teenuse pakkujad, teeb seda täna ka Mossack Fonseca. Millegipärast aga osutasid Divecis olnud dokumendid (mõned peidetud ka advokaadibüroo sildi taha keset Diveci kontorit asunud ruumi), et paljude Eesti firmade “välismaa partnerite” taga olid needsamad Eesti firmade omanikud. Oli ka tõendeid, mis viitasid dokumentide võltsimisele. Osa selliseid dokumente kasutati edukalt erastamistehingutes. Kuigi uurimisasutused ei suutnud siis paljusid tõendeid süüdistusteni viia, oli juhtumil ikkagi suur mõju Eesti ärikeskkonna eetilisemaks muutumisele.

Võib-olla ei olegi Mossack Fonseca nähtavalt seadusi rikkunud. Loodetavasti on võimalik auditeerida, kas nad on täitnud rahvusvaheliselt kehtestatud teavitus- ja dokumenteerimiskohustusi. Samas on selge, et nende teenused on aidanud klientidel petta oma päritoluriikides.

Küsimus ei ole ainult maksudest hoidumises. Tegelike kasusaajate varjamine aitab korraldada suuremaid ja väiksemaid tüssamisi alates kuritegudega saadud raha pesemisest ja lõpetades oma vara varjamisega pereliikmete eest. Sinna vahele jääb suur hulk võimalusi, mille ühiseks nimetajaks on pettus. Inimesed, kes neid pettusi korraldavad või neis osalevad, on tihtipeale ühiskonna eliit. Mistõttu tõusetub teravalt eliidi legitiimsuse küsimus.

Mida liidrid rahvale räägivad ja mida tegelikult teevad? Õnneks kaasneb vabas maailmas pettuse ilmsikstulekuga ka vastutus. Süsteem suudab end puhastada. Seal aga, kus seaduse ülimuslikkus ei ole väärtustatud, jätkab eliit inimestele kärbeste päheajamist.

Ma ei kiirustaks järeldama, et offshore-skeemide kuritarvitamist Eestis enam ei esine.

Kas Eesti ajakirjandus (aga ka riik) suudab süllekukkunud info läbi närida, tegelikud seosed leida ja tõhusalt reageerida? Aeg näitab.

Sellegipoolest annavad Divec ja Mossack Fonseca selge sõnumi – varem või hiljem tuleb tõde päevavalgele.