Euroopa Keskpank hakkab kokku ostma suurettevõtete võlakirju, lootes majandust ja võlakirjaturgu elavdada. Plaanil on omad head küljed, kuid see hakkab paratamatult täitma eelkõige ameeriklaste taskuid, kirjutab ajakirjanik Fredy-Edwin Esse.
- Fredy-Edwin Esse Foto: Raul Mee
Euroopa Keskpank otsustas oma kvantitatiivse lõdvendamise programmi, maakeeli öeldult rahatrükki laiendada suurettevõtete võlakirjadele ning alates juulist alustab keskpank nende kokkuostmisega. Oste ei tehta ainult järelturult, vaid osaletakse otse ka võlakirjaemissioonidel.
Selle programmi tingimustele vastamiseks ja eurodes hinnatud võlakirju emiteeriv firma peab lihtsalt asuma eurotsoonis. Esialgu oli nõue, et ka emafirma peab olema eurotsoonis registreeritud, kuid see visati aknast välja. Seega peab välismaine firma looma Euroopas tütarfirma, saama krediidireitingu (mis ostetakse sisse) ja keskpank võib osta kuni 70% emiteeritud võlakirjadest.
Põhimõtteliselt peaks plaanil jumet olema. Suurem nõudlus tekitab suurema pakkumise ja Euroopa võlakirjaturud peaksid kiiresti kasvama, sest paljud välismaised firmad ja investorid hakkavad näiteks Ameerika või Aasia asemel vaatama Euroopasse.
Tekkida võib ka kõrvalnähte. Näiteks ei laena võlakirjaturgudel tegutsevad suurettevõtted enam pankadest, kes tulu ja kasumi säilitamiseks hakkavad rohkem laenama väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.
Ameeriklased kasutavad ära
Plaanil on ilmne varjupool, mis võib hakata rikastama välismaalasi ja eelkõige ameeriklasi. Fitch Ratingsi andmeil müüsid USA suurettevõtted Euroopas eelmisel aastal rekordilise 66 miljardi euro eest võlakirju, mis moodustas viiendiku kõigist eurodes hinnatud võlakirjade müügist. Tänavu läheb trall sama hooga edasi, jäädes praegu vaid napilt alla mullusele.
Kuhu see raha rändab?
Mida selle rahaga ette võetakse? Läheb see kõik investeeringutena tagasi majandusse ja inimeste heaolu kasvu? Mitte eriti. The Wall Street Journali andmeil kasutavad USA suurettevõtted üliodavalt laenatud raha oma aktsiate tagasiostmiseks või dividendide väljamaksmiseks. Ehk suur hulk sellest rahast läheb üle Atlandi ameeriklastest investorite taskutesse.
Hea näide on Apple, kes emiteeris Euroopas juba enne võlakirjaprogrammi väljakuulutamist miljardite eurode väärtuses võlakirju, sest see oli lihtsalt nii palju odavam kui USAs võlga müüa. Apple on lubanud tagastada investoritele 2018. aasta märtsiks 250 miljardit dollarit ja nüüd on neil võimalus seda teha Euroopa Keskpanga abiga oma Euroopa tütarfirma kaudu.
Emafirma peaks asuma Euroopas
Isegi kui Euroopa suurfirmad hakkavad rohkem võlakirju emiteerima, siis ei garanteeri miski, et see lõpuks investeeringutena majandusse jõuab. Euroopa tarbijaturg on endiselt nõrk. Ekspertide sõnul toodetakse Euroopas liiga palju ja pole märkigi, et suured investeeringud seisavad riiulil just puuduva laenuraha tõttu.
Sel nädalal emiteeris näiteks McDonald’s 2,5 miljardi euro väärtuses võlakirju ja see on ka täiesti loogiline, sest kui USAs küsivad investorid keskmiselt 3,16% tootlust, siis Euroopas vaid 1%.
Kas Euroopa Keskpank tõepoolest peab raha trükkima ja ostma kokku võlakirju (võttes enda kanda riski, kui firma peaks võla hülgama) selliste firmade toetamiseks nagu Apple ja McDonald’s ? Ei peaks.
Keskpank peaks tagasi tooma nõude, et emafirma peab olema registreeritud Euroopas. Turutingimused on iseeneselikult loonud olukorra, kus Ameerika ettevõtted laenavad eurodes ja keskpank ei peaks seda kunstlikult võimendama.
Seotud lood
Miks väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted peaksid panustama rohkem innovatsiooni ja kuidas pank saab siin olla neile abiks, räägitakse värskes Äripäeva raadio saates.