Viisakus ei maksa midagi

Kas see on viisakus, kui juht räägib alluvaga toonil, mida Anton Makarenko kasutas alaealiste kurjategijate puhul? Mis juhtub, kui täiskasvanule omane kõnestiil, kus mõlemal poolel on võimalus hinnangutevabalt argumente esitada, on asendunud vanem-laps suhtlemisstiiliga, kus ühel on õigus hukka mõista ja teine on kaitsepositsiooni surutud? Kindlasti ei innusta see halva lapse rolli surumine alluvat omaalgatust ilmutama ja parandusettepanekuid tegema.

Töö tulemuslikumaks muutmiseks tasub proovida vahendit, mis organisatsioonile midagi maksma ei lähe: viisakust. Kui lihtsalt kuulaks ära ja püüaks mõista teise poole arvamust ning küsiks üksteise teistele kirumise asemel otse, mis juhtus, kas ma saan kuidagi aidata?

Kujutlegem ettevõtet, kus on vastutusvaldkonnad jaotamata ja töötajad konkureerivad omavahel teatud töövaldkondade või klientide pärast. Teeme pildi veel värvikamaks: juht ootab teateid töötajate reeglitest kõrvalekaldumise kohta ning püüab töötajaid eksimustelt tabada, et neid seejärel avalikult häbistada. Tulemuseks on vastastikune vihakõne, kas sisemine või avalik: juhid valavad oma viha selleks spetsiaalselt välja valitud alluvate peale välja ja alluvad kiruvad valimatult juhte.

Loomulikult on see liialdus. Kuid kui esineb ka mõni mainitud elementidest, on oht, et töö ei ole ei eneseteostus ega rahulolu allikas, vaid ebameeldiv tegevus, mida parema meelega välditaks. Energiat, mis kulub omavahelisele võitlusele, saab aga palju mõistlikumalt kuluda klientide paremaks teenindamiseks ja konkurentide tundmaõppimiseks.