Kartmatu president

Kui president on äärmiselt konservatiivne ja tagasihoidlik, siis jätab ta Eesti rahvale mulje ilmeksimatusest ning meie ühiskond ei ole võimeline sellises võltsis arenema.

Eesti Vabariigi presidendil on põhiseadusest tulenevalt vähemalt mitukümmend funktsiooni. Näiteks peab president esindama Eestit rahvusvahelises suhtlemises; nimetama ametisse peaministri, diplomaate, Eesti Panga presidendi, kohtunikke; olema riigikaitse kõrgeim juht.

President peaks olema visiooni ja missioonitundega erapooletu funktsionäär, kes suudab poliitilises kriisis aidata riiki uuele kursile ning õitsenguperioodil manitseda riske juhtima eesmärgiga kasutada kriisi Eesti jaoks edukalt ära.

Kas me tõesti tahtsime elada 25 aastat peale taasiseseisvumist riigis, millel puudub tahe jõuliselt edasi murda? Majandus on kiduras seisus, kuid avalik vaidlus käib kolmandat järku teemade üle, mis kihutab arvajaid viha õhutama ning jätab tegelikult seotud osapooled külma vihma kätte. Näiteks pagulasteema või kooseluseaduse ümber käinud fuoor. Tundub naljakana, et Eesti riigi suurimaks mureks on marginaalne osa ühiskonnast, kes isegi ei tahaks sellist meediakajastust saada. Eesti ongi siin elavate inimeste riik ja keegi ei tohiks teist inimest teisitimõtlemise pärast taga kiusata. Veelgi enam – kas Skype, TransferWise, GrabCAD on edulood, sest nad tegid midagi sellist, mida kõik teevad? Ei, tegu on ettevõtetega, kes suutsid raamidest välja mõelda ja tegutseda enda kehtestatud tingimuste järgi.

Meie fookus peaks keskenduma nutika majanduse arendamisele, mis asetab meid majandusedukuselt samale pulgale Singapuriga. President peab olema tahteline lööma rusikaga lauale ja suunama Eesti rahvast kriitiliselt oma tuleviku suhtes mõtlema. President peab olema uuendusmeelse mõtteviisiga, kes oskab Eesti toodetest ja teenustest välismaailmale südantmurdvalt rääkida. President peab oskama viidata riigis valitsevatele kitsaskohtadele ja teha kõik endast oleneva, et kodus oleksid asjad korras. Me ei saa kutsuda välist kapitali ega oskuslikku tööjõudu Eestisse enne, kui oleme suutnud bürokraatiat vähendada ja loovamalt mõtlema hakata.

Enne otsustamist, kes peaks saama Eesti presidendiks, tuleks kõigilt kandidaatidelt paluda esseed teemal “Eesti Vabariik 110: kuhu oleme jõudnud 12 aasta pärast ning millist teed oleme tulemuste saavutamiseks kasutanud?” Kui esseedes tuuakse välja ambitsioonikaid eesmärke, kuid ei pakuta välja lahendusi, siis võime kindlad olla, et sellisel kandidaadil puudub tegelik tahe olla visionäär ja vääriline kandidaat Eesti Vabariigi riigipeaks ning president on lihtsalt ametinimetus CV-l. Eesti vajab presidenti, kes teeb rohkem kui ametikohustused nõuavad.