Iirimaa ei taha Apple’i maksuraha

Kui Äripäev paari aasta eest Iirimaal käis, et kirjutada sellest, kuidas riik kinnisvarakrahhist ja pangakriisist toibub, oli Iiri valitsuse endise nõuniku Donal Donovaniga juttu, et Iiri majandusmudel ei pruugi pikas perspektiivis jätkusuutlik olla. Mudel, mis sõltub palju rahvusvahelistest suurfirmadest ning neile tehtud maksusoodustustest, mis rahvusvahelise koostöö edenedes maksudest kõrvalehoidmise vältimiseks ei pruugi jätkusuutlik olla. USA Senatis oli Apple’i maksude teema juba teravalt arutusel olnud ning Euroopa Komisjoni uurimine alanud. Sel nädalal sai selgeks Euroopa Komisjoni uurimise tulemus – Apple’i maksukokkulepped Iiri ametivõimudega kujutavad endast illegaalset riigiabi ja maksud tuleb tagantjärele koos intressidega ära tasuda.

Iirimaa valitsuse reaktsioon – me ei taha Apple’i maksuraha ja kaebame otsuse kohtusse, kõneleb aga pigem sellest, et vanad mudelid on visad muutuma. Mitte kuidagi ei raatsita käest anda hoobasid, mis kas või mõne töökoha aitavad riiki tuua.

Paraku on Iirimaa ise hale näide sellest, millises kaalukategoorias pooled omavahel „kokku lepivad“. Ajaleht Washington Post arvutas saamata jäänud maksutulu baasil välja, et iga Apple’i loodud töökoha hind on olnud ca 220 000 dollarit aastas. See on riigi poolt väga priske soodustus. Apple pole makse maksnud mitte Iirimaa 12,5%-lise määra alusel, mis on teiste Euroopa riikidega võrreldes niigi silmatorkavalt madal, vaid maksuametiga sõlmitud eelkokkulepete baasil. Need andsid vaatluse all olnud perioodil reaalseks maksumääraks napi protsendi ja aastal 2014 kõigest 0,005%. Kokkuleppe tingimused rehkendasid välja Apple’i nõustajad, sest Iiri maksuametil endal vastavat võimekust ei olnud. Ja Iiri maksuaugu kaudu on minema libisenud ka teiste riikide võimalik maksutulu.

Apple’i maksuasjas on viha enda peale tõmmanud aga hoopis Euroopa Komisjon, mis on sekkunud tagaukse kaudu – riigiabi reegleid kasutades – Euroopa riikide maksuasjadesse, kus Brüsselil otsest voli ei ole. Pahandatakse, et kui sellised maksunõuded on tagantjärele võimalikud, kaob maksuasjades igasugune kindlus ja väheneb huvi Euroopasse investeerida.

USA omakorda süüdistab Euroopa Liitu, et see ahnitseb omale osa USA firmade kasumitest, mis tegelikult kuuluvad maksustamisele USAs, kui need ükskord koju tuuakse. Süüdistustel poleks alust, kui USA maksuseadused ei võimaldaks firmadel välismaal teenitud kasumilt makse seni edasi lükata, kui see ükskord koju tuuakse. Viimast takistab aga USA kõrge maksumäär ning kogu koodeksi reform on omakorda kinni vabariiklaste ja demokraatide võimetuses koostööd teha. Väga ilmne oli poliitika roll, kui Barack Obama valitsuse maksumuudatus ravimifirmade suure ülevõtutehingu seiskas. Tehingul ei olnud muud põhjust kui soov ära kasutada Iiri maksukeskkonda.

Firmad kohanevad tingimustega, mis on. Neil pole põhjust maksudeks rohkem maksta, kui seadused nõuavad. Iirimaa valitsus on aga varmam pigem vesise saareriigi rahvalt veemaksu nõudma kui ära kasutama suurt sülle kukkunud rahasummat, et pankade päästmisest maksumaksjate turjale kuhjunud riigivõlga vähendada. Eelkõige aga ära kasutama momenti, et agressiivsel optimeerimisel tuginevat majandusmudelit muuta. Madal tulumaksumäär jääks alles.

Brüsseli tagantjärele maksunõue Apple’i vastu paneb maksude agressiivse optimeerimise teema jälle kella külge, mis tekitab ehk uut survet OECD ja G20 riikide egiidi all toimuva rahvusvahelise maksukoostöö edendamiseks. Iirimaa aga valmistub Komisjoni vastu kohtusse minema, et õigust nõuda.