Kas on vaja inimesi, et inimestele pensioni maksta?

Aeg-ajalt lahvatab diskussioon, et varsti ei suudeta vanadele enam pensioneid maksta ja kokku kuivab ka haigekassa: maksumaksjaid jääb vähemaks, sest lapsi sünnib juurde üha vähem, ja needki, kui kaela kandma hakkavad, pagevad välismaale. Ainsaks väljapääsuks on pensioniea pikendamine, ehk töötada tuleb, kuni elad. Arsti juurde minna saab aga siis, kui suudad selle eest ise maksta – vanadus- või töövõimetuspensionäril ja lapsel, kes ise veel ei suuda teenida, langeb see võimalus ära.

See mure seostub huvitaval moel teise, mitte vähem mureliku teemaga: inimestele ei jätku enam tööd, sest robotid teevad töö ära: juba katsetatakse juhita sõitvaid busse ja autosid; laudas toimetavad lüpsirobotid; haigeid põetavad robot-sanitarid – meil veel mitte, aga Jaapanis küll. Töö tegemiseks pole inimesi enam vaja. Kui aga inimestele tööd enam pole, siis poleks pensionäridel abi ka sellest, kui lapsi rohkem sünniks – töötajat-maksumaksjat ju enam ei ole?

Kokkuvõttes muutub inimene siin ilmas üleliigseks...

Nende kahe murega seostub omakorda aastal 2014 Äripäevas ilmunud artikkel „Paneme tööjõumaksud robotite õlgadele“. Et see lugu ilmus 1.aprillil, võeti seda nähtavasti aprillinaljana, ei märganud, et see oleks mingit diskussiooni tekitanud. Kas see on aga tegelikult ja tingimata nali? Kui triksida Google’isse teema robot tax, leiame mitu huvitavat artiklit: näiteks Charles Riley või Time Worstalli lood sellest, et Euroopa Parlamendis on välja pakutud ideed maksustada edaspidi inimeste asemel roboteid.

Unelm või hullus?

Esitan aprillinalja-artiklist meeldetuletuseks väikese lõigu: „Praegu saab ettevõtja, kes kasutab sadat pakiautomaati, kõik hooldusarved kuludesse panna. Tema konkurent, kel on sada kullerit, on koormatud ränga käibe, sotsiaal- ja tulumaksukohustusega. Võrdse kohtlemise printsiibi järgi oleks ammu aeg inimest asendavad masinad maksustada, alustuseks vähemalt sotsiaalmaksuga (33% masina genereeritud käibest)...“

Artiklis rahustatakse lugejat veel ka hirmu suhtes, et selline maks võiks takistada robotite rakendamist: „… ei ole karta, et ettevõtjad teeksid vähikäiku ja asendaksid näiteks saeraami saja saemehega...“ Mina omalt poolt lisaksin jaapanlaste kaalutlused tööstusrobotite kasutamisel: robotitele pole vaja valgustust ega sooja ruumi ega ka uneaega. Seega just pika, külma ja pimeda põhjamaa tingimustes võiks robotite kasutamisest saada suure kokkuhoiu.

Eelpool viidatud märksõna robot tax all olevatest internetilugudest osa peab Euroopa Komisjoni esitatud robotite maksustamise ideed hulluseks. Teistes  arvatakse, et kui see unelm-idee kunagi teostubki, siis mitte enne kui 20–50 aasta pärast. Tegelikult: kui vaadata pakiautomaatide, Google'i autode, põllul müttavate traktorite, mida juhitakse puldist, jne arengu kiirust, siis tundub 50 aastat küll liialdus.

Maksustamise ajaloost võib leida, et praegune üksikisiku maksustamisel põhinev süsteem oleks võinud keskajal tunduda sama utoopiline naljanumber kui robotite maksustamise mõte: umbes 13. sajandiks oli maksustusühikuna välja kujunenud ja üldlevinud adramaa. Mõnel pool oli selleks ka täiskasvanud hobune. Mõlemad on vist robotile sarnasemad maksustamisühikud kui inimene? Mulle tundub, et maksustusühiku valik sõltub eelkõige sellest, kui lihtne on selle kaudu riigil oma alluvatelt maksu kätte saada.

Tegelikult ei kasutata meilgi praegu mitte kõigi pensionide-toetuste-stipendiumide maksmiseks sotsiaal- või tulumaksu: Kultuurkapital maksab kunstnikele ja kirjanikele toetusi rahast, mis tuleb napsitavate ja suitsetavate eestimaalaste taskust: mis juhtuks meie kultuuriga siis, kui eestlased äkki kõik karskeks hakkaks?

Enne robotit oli kratt

Uue või unustatud vana juurde üleminek on alati raske, eriti veel sellise kohmaka moodustise puhul nagu riigi maksusüsteem. Aga just niisugusel tillukesel riigil nagu Eesti võiks see olla lihtsam kui mõnel suurel? Teiseks oleks meil selleks hädavajadus, sest veel utoopilisem kui mõte roboti maksustamisest oleks lootus, et suudame eestlasi rohkem paljunema keelitada. Ei taha ka noored töökad immigrandid meile hordidena toitjateks tulla – oleme selleks liiga vaene rahvas, kes elab külmal, pika pimeda talvega maal. Ja kolmandaks: oleme ju ennegi suutnud teostada utoopilisi ideid – näiteks lagundanud suure Vene impeeriumi?

Ja neljandaks: kas ei ole praegu maailmas toimuv iseenesest jabur ja absurdne? See üleüldine suur mure, et kiiresti arenevad robotid võtavad inimestelt ära töö, inimesed jäävad selle tõttu nälga jne.

Kujutagem ette, et paarsada aastat tagasi oleks üks eesti talupere suutnud endale (salamisi mõisniku eest) ehitada tõelise kratt-roboti, kes oleks kõik raskemad tööd ära teinud – kas see pere oleks jäänud sellest vaesemaks? Ma arvan, et vastupidi: nad oleksid leidnud võimalusi, kuidas jõukust veel suurendada.

Kas ei võiks Äripäev nüüd, kus meil jälle käib äge keskustelu selle üle, et haigekassal ei jätku raha ja tulevikus kuivavad pensionid sootuks kokku, tulla tagasi selle 1. aprilli artikli juurde ja kütta üles diskussioon: kuidas saaks tõesti põhimõtteliselt muuta maksustamissüsteemi, nii et teaduse ja tehnika areng meid kõiki rikkamaks ja meie elu turvalisemaks teeks, mitte vastupidi?