Kas on vaja inimesi, et inimestele pensioni maksta?

Aeg-ajalt lahvatab diskussioon, et varsti ei suudeta vanadele enam pensioneid maksta ja kokku kuivab ka haigekassa: maksumaksjaid jääb vähemaks, sest lapsi sünnib juurde üha vähem, ja needki, kui kaela kandma hakkavad, pagevad välismaale. Ainsaks väljapääsuks on pensioniea pikendamine, ehk töötada tuleb, kuni elad. Arsti juurde minna saab aga siis, kui suudad selle eest ise maksta – vanadus- või töövõimetuspensionäril ja lapsel, kes ise veel ei suuda teenida, langeb see võimalus ära.

See mure seostub huvitaval moel teise, mitte vähem mureliku teemaga: inimestele ei jätku enam tööd, sest robotid teevad töö ära: juba katsetatakse juhita sõitvaid busse ja autosid; laudas toimetavad lüpsirobotid; haigeid põetavad robot-sanitarid – meil veel mitte, aga Jaapanis küll. Töö tegemiseks pole inimesi enam vaja. Kui aga inimestele tööd enam pole, siis poleks pensionäridel abi ka sellest, kui lapsi rohkem sünniks – töötajat-maksumaksjat ju enam ei ole?

Kokkuvõttes muutub inimene siin ilmas üleliigseks...

Uue või unustatud vana juurde üleminek on alati raske, eriti veel sellise kohmaka moodustise puhul nagu riigi maksusüsteem. Aga just niisugusel tillukesel riigil nagu Eesti võiks see olla lihtsam kui mõnel suurel? Teiseks oleks meil selleks hädavajadus, sest veel utoopilisem kui mõte roboti maksustamisest oleks lootus, et suudame eestlasi rohkem paljunema keelitada. Ei taha ka noored töökad immigrandid meile hordidena toitjateks tulla – oleme selleks liiga vaene rahvas, kes elab külmal, pika pimeda talvega maal. Ja kolmandaks: oleme ju ennegi suutnud teostada utoopilisi ideid – näiteks lagundanud suure Vene impeeriumi?

Ja neljandaks: kas ei ole praegu maailmas toimuv iseenesest jabur ja absurdne? See üleüldine suur mure, et kiiresti arenevad robotid võtavad inimestelt ära töö, inimesed jäävad selle tõttu nälga jne.

Kujutagem ette, et paarsada aastat tagasi oleks üks eesti talupere suutnud endale (salamisi mõisniku eest) ehitada tõelise kratt-roboti, kes oleks kõik raskemad tööd ära teinud – kas see pere oleks jäänud sellest vaesemaks? Ma arvan, et vastupidi: nad oleksid leidnud võimalusi, kuidas jõukust veel suurendada.

Kas ei võiks Äripäev nüüd, kus meil jälle käib äge keskustelu selle üle, et haigekassal ei jätku raha ja tulevikus kuivavad pensionid sootuks kokku, tulla tagasi selle 1. aprilli artikli juurde ja kütta üles diskussioon: kuidas saaks tõesti põhimõtteliselt muuta maksustamissüsteemi, nii et teaduse ja tehnika areng meid kõiki rikkamaks ja meie elu turvalisemaks teeks, mitte vastupidi?