Kui Trump osutub venemeelseks

Kui me paneme ritta mõned viimaste aegade olulised märksõnad nagu ISIS, Süüria, rahvastikuränne, multikulti, rahvuslus, Brexit, Donald Trump, Ukraina, NATO, Venemaa, siis tekib teatud võrgustik, mis kõneleb mõnevõrra erinevast maailmast, kui see oli alles lähiminevikus. Midagi on järsult muutunud.

Pikemas ajaloolises perspektiivis pole selles muutuste kangas midagi uut – sõdu on ikka peetud, rahvad rännanud, tsivilisatsioonid hävinud, vallutuste teel loodud uusi riike. Ning ikka on kuskil murdepunktid, mis tähistavad üleminekuid. Viimaseid on küll lihtsam märgata tagantjärele, kuid sedakorda ilmutavad uue kujuneva maailma traagelniidid ja pinged end juba üsna selgelt.

Üheks võtmeküsimuseks, nagu ajaloos varemgi, on kujunenud rahvastikuränne. See on teravam rahvusriikide Euroopas, kuid piisavalt talumatu ka multikultuurses USAs, et teha sellest viimaste presidendivalimiste keskne teema. Tuleviku seisukohalt tuleb endale aru anda, kui suurt rännet on üks või teine riik valmis taluma. See ei ole küsimus sellest, mil määral seda taluvad poliitikud, vaid nende riikide elanikud, kes tunnetavad probleeme omal nahal ja näevad oma väga isiklikust vaatepunktist. Nii Brexit kui ka Trumpi valimine USA presidendiks on vastupanu senisele poliitikale, nad on esile kerkinud nende toel, kes ootavad oluliselt rahvuskesksemat ja omaenda riigile keskendunud poliitikat.

See ootus omakorda on põhjustanud nende vastureaktsiooni, kes näevad toimunus natsionalismi tõusu ja tagasilangust väärtustes, kus rahvuskesksusel ja rahvusriikidel tegelikult ei ole kohta ning väärtustub pigem multikultuurne urbanistlik maailmaküla, kus kõik hipide kombel üksteist armastavad. See on ilus nägemus, ent libiseb kergesti käest igapäevases reaalsuses, kus globaalküla tähendab arusaamade ja kultuuride põrkumist, ohutunde kasvu ja hirmu äärmusislami kasvava terrori ees.

Need, kel ideaale pole      

Niisuguseid idealismi poolt suunatud protsesse kasutavad osavalt need, kellel ideaale pole. Näiteks Venemaa liider Vladimir Putin, kelle ambitsioon on Vene mõju maailma poliitikas kasvatada, olgu või inimsusevastaste kuritegude hinnaga Süürias. Sõjategevuse tulemusel suurenev rahvastikuränne nõrgestab Euroopat, ja see on pinnas, kus Venemaa saab oma mõju laiendada. Väga suurte pingete tekkides näeb Euroopa Venemaad pigem oma liitlase kui probleemide põhjustajana. Venemaal on aega, ta võib lasta ka oma rahvast rahumeeles sanktsioonidega näljutada,  sest kuskil tulevikus pöördub Euroopa Venemaa poole juba kuldkandikuga.

Kui ka Donald Trump osutub venemeelseks ja USA muudab oma senist julgeolekupoliitikat, siis on see olukord hooga ka Eesti õue peal. Ja tegelikult juba ongi. Oma ebakindluse, väheneva julgeoleku, ohutunde kasvu, ebameeldiva sisserändega.

Valitsusvahetus Eestis ühelt poolt küll tekitas muutuste lootuse sisepoliitikas, kuid teiselt poolt süvendas välist ebakindlust. Koostööprotokoll Vene võimuparteiga ja Keskerakonda ennast lõhestav kohtuprotsess julgeolekutunnet ei suurenda. Ühelt poolt küll kinnitab Eesti uus valitsus, et julgeolekupoliitikat ei muudeta, kuid teisel pool on teadmine, et Keskerakond toetub suuresti venekeelsele valijale ega kiirusta tühistama koostööprotokolli Venemaaga.

Keskerakonna usaldusväärsust kahandab ka käimasolev kohtuprotsess, mis nõrgendab tema usaldusväärsust muu maailma silmis. Ilmselgelt oleks see erakond pidanud enne võimule tulekut sisemiselt puhastuma ja end ära selitama. Praegu saame toetuda vaid peaminister Jüri Ratase sõnadele, et julgeolekupoliitikat ei muudeta, kuid mitte juhtpartei käitumise tegelikule praktikale.

Kõik kokku loovad viidatud märksõnad ebamäärasuse tunde ega tugevda lootust kindlale tulevikule. Pole raske ette näha, et sisserände põhjustatud pinged Euroopas suurenevad ja rahvustundele apelleeriva poliitika mõju kasvab. Pessimistlikumad arengud võivad kaasa tuua ka piirikontrolli taastamise ja riikide enesesse kapseldumise.

Brexit on selle protsessi esimene pretsedent. E-exitist (Euroopa Liidust väljumisest) räägivad nüüd juba mitme Euroopa riigi poliitikud. See tähendab Euroopa kui terviku nõrgenemist ja järsku muutust julgeolekukeskkonnas, mis võib olla eriti saatuslik Venemaa piiririikidele. Kuid muidugi võib end alati lohutada tõdemusega, et kui protsessid on jõudnud ühel päeval oma sügavaima kriisini, järgneb paranemine. Edasi läheb siis juba kõik paremaks.