Eesti muutub rahapesijatele kõlbmatuks

Erinevatel hinnangutel on ülemaailmne rahapesu maht kaks kuni viis protsenti maailmamajanduse kogutoodangust, suurusjärgus 1,5 kuni 3 triljonit dollarit aastas. Ükski riik ega pank ei ole rahapesu eest kaitstud. Finantssüsteem, kus ühtegi rahapesijat toimetamas pole, on süsteem ilma finantsideta.

Möödunud aastal nägime, kuidas rahapesu tõkestamisega seonduv võib meid mõjutada ka siis, kui probleem ei ole meie enda eksimustes. Korrespondentsuhete lõpetamise ja tõsiseid raskusi dollarimaksete teenindamisel mitmes siinse regiooni pangas põhjustasid ilmselt esmajärjekorras Ameerika Ühendriikide finantsjärelevalve rakendatud suured trahvid pangandussektorile rahapesu tõkestamise probleemide tõttu. Teiseks põhjuseks on meie geograafiline paiknemine ja see, et meie maine seostub kaugemalt vaadates siinse regiooni riskirohkemate riikidega.

Piisab sellest, kui me ei suuda ümbritsevast piisavalt positiivselt eristuda. Väikese turuna on see ka ülimalt keeruline. Õnneks on meie pangandusturul toimivad alternatiivid olemas ning olulist mõju majandusele tervikuna ning dollarites äri tegevatele ettevõtetele see ei ole avaldanud.

Rahapesu on kuritegu, mis praktikas eeldab, et tuvastatakse vara päritolu kuriteona karistatavast teost. Rahapesu ainus eesmärk on seda seost varjata. Sääraste rahvusvaheliste mastaapsete juhtumite korral on üliraske kui mitte võimatu konkreetsetes tehingutes liikuvat vara kindla kuritegeliku tegevusega siduda. Kõne all on ligi 100 riiki, sajad pangad, tuhanded ettevõtted ning kümned tuhanded ülekanded.

Praegu on riigil võimalus esialgse rahapesukahtluse korral külmutada pangakontodel olev raha maksimaalselt kuni 90 päevaks. Kui selle aja jooksul ei selgu piisavalt infot eelkuriteo kohta, tuleb vara piirangutest vabastada. Ka täna, pea kuus aastat pärast esimeste ning kolm aastat pärast skeemi viimaste maksete liikumist, on teadaolev info vara konkreetsete allikate kohta pigem spekulatiivne. On väga väike tõenäosus sellise skeemi toimimise ajal saada 90 päeva jooksu lähteriigist andmeid, mis viitaksid vara kuritegelikule päritolule, et oleks võimalik alustada kriminaalmenetlust ning raha arestida.

Kui tahta sellistele skeemidega tõsiselt võidelda, siis tuleb tekitada reaalne oht rahast ilmajäämiseks. Kurjategijate peletamiseks Eesti finantssüsteemist peaks riik kaaluma vara halduskonfiskeerimise võimaldamist ka nendel juhtudel, kus vara on otsese kuritegeliku tegevusega seostamata, kuid esinevad muud rahapesule viitavad objektiivsed tunnused. Kui näiteks vara tegelike kasusaajate kohta on esitatud valeandmeid või tehingute põhjendamiseks on esitatud fiktiivseid või võltsitud dokumente, siis peaks tõendamiskoormise ümber pöörama ning vara suhtes õigustatud isikul lasuks endal kohustus vara legaalset päritolu tõendada. Kui vara legaalset päritolu ei tõendata, siis vara konfiskeeritakse.

Tugeval järelevalvel põhinev ja kogu turu lõikes süsteemne rahapesu tõkestamine koos reaalse varast ilmajäämise ohuga aitaks Eestil tulevikus rahapesuga seotud riske märkimisväärselt vähendada.