Madis Reimand • 27 märts 2017

Eesti muutub rahapesijatele kõlbmatuks

Madis Reimand  Foto: erakogu

Rahapesijate juhtimisel Eesti finantssüsteemist kaarega mööda on kaks selget suunist, kirjutab politsei- ja piirivalveameti rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand.

Erinevatel hinnangutel on ülemaailmne rahapesu maht kaks kuni viis protsenti maailmamajanduse kogutoodangust, suurusjärgus 1,5 kuni 3 triljonit dollarit aastas. Ükski riik ega pank ei ole rahapesu eest kaitstud. Finantssüsteem, kus ühtegi rahapesijat toimetamas pole, on süsteem ilma finantsideta.

Möödunud aastal nägime, kuidas rahapesu tõkestamisega seonduv võib meid mõjutada ka siis, kui probleem ei ole meie enda eksimustes. Korrespondentsuhete lõpetamise ja tõsiseid raskusi dollarimaksete teenindamisel mitmes siinse regiooni pangas põhjustasid ilmselt esmajärjekorras Ameerika Ühendriikide finantsjärelevalve rakendatud suured trahvid pangandussektorile rahapesu tõkestamise probleemide tõttu. Teiseks põhjuseks on meie geograafiline paiknemine ja see, et meie maine seostub kaugemalt vaadates siinse regiooni riskirohkemate riikidega.

Piisab sellest, kui me ei suuda ümbritsevast piisavalt positiivselt eristuda. Väikese turuna on see ka ülimalt keeruline. Õnneks on meie pangandusturul toimivad alternatiivid olemas ning olulist mõju majandusele tervikuna ning dollarites äri tegevatele ettevõtetele see ei ole avaldanud.

Rahapesu tõkestamise väljakutsete mahamagamise tagajärjed võivad olla skaala väga erinevatel astmetel. Leebematel juhtudel võivad tagajärjed piirduda vajadusega juhtumi suhtes selgitustööd teha. Samas võib süsteemne või pidev suutmatus selles valdkonnas ahendada riigi finantssüsteemi võimalusi saada laenu, takistada ettevõtetel investeeringute tegemist ning halvendada rahvusvahelise äri tegemise võimalusi. Mõistagi on riigi maine rahapesu tõkestamise valdkonnas ja riigi maine üldiselt tugevas vastastikuses seoses.

Eesti mainimine rahvusvahelises meedias Vene-Moldova rahapesuskeemi kontekstis äratab kindlasti välisriikide finantsinstitutsioonide tähelepanu ja mitte positiivses mõttes. Küllap tuleb nii riigi esindajatel kui ka finantsasutustel vastata teemaga seotud küsimustele. Olukorda ning sellest tehtud järeldusi tuleb välispartneritele selgitada. Samas ei maksa selle juhtumi mõju üle tähtsustada. Juhtumi kajastuse vahetud tagajärjed on tõenäoliselt siiski skaala leebemas osas. Oluline on olukorrast tugevamana väljuda ning saadud kogemusest õppida.

Suuremaid ja väiksemaid õppetunde ning võimalusi, kuidas meie finantssüsteemi tulevikus paremini kaitsta, võib siit teha mitmeid. Toon välja kaks olulisemat.

Järelevalve, järelevalve, järelevalve

Võtmeroll Vene-Moldova rahapesuskeemiga sarnaste juhtumite ärahoidmisel tulevikus on finantssüsteemil endal. Finantssüsteemi osalistel on võimalused ja kohustused tunda oma kliente ja monitoorida nende tegevust, et tuvastada kahtlasi tehinguid. Kindlasti peaks Eesti olema tulevikus valmis sellise mahu ja mustriga skeeme paremini ära tundma ja tõkestama.

Siin on osa rehkendusest juba tehtud. Juba 2014. aastal sõnastas Finantsinspektsioon rahapesu tõkestamise oma prioriteedina. Tänu Finantsinspektsiooni jõulisele sekkumisele ning koostööle Taani finantsjärelevalvega on Eestis juhtumi keskmes olnud Taani pangagrupi kohaliku filiaali tegevus ja suhtumine rahapesuga seotud riskidesse ja nende tõkestamisse muutnud. Eeldada võib, et suunamuutusele aitas kaasa ka pangagrupi väärtusskaala ning hea maine tähtsaks pidamine. Juhtumi lahendus vähendas tuntavalt ka mõne teise turuosalise riskiisu.

Ainult hästi mehitatud, piisavate ressurssidega ning tugevate õiguslike mõjutusvahenditega järelevalve suudab tagada, et rahapesu tõkestamise reegleid järgivad kõik süsteemi osalised. Reegleid peavad järgima ning seotud kulusid kandma kõik, mitte ainult need, kelle väärtuste, maine, vastutustunde või ärimudeliga see kokku langeb. Ühtsetele reeglitele ei pea alluma ainult finantssüsteemi keskmes olevad krediidiasutused, vaid ka kõik teised rahapesu tõkestamise süsteemi osalised alates finantseerimisasutustest kuni äriühinguteenuse pakkujateni välja.

Rahapesijad peavad rahast ilma jääma

Rahapesu on kuritegu, mis praktikas eeldab, et tuvastatakse vara päritolu kuriteona karistatavast teost. Rahapesu ainus eesmärk on seda seost varjata. Sääraste rahvusvaheliste mastaapsete juhtumite korral on üliraske kui mitte võimatu konkreetsetes tehingutes liikuvat vara kindla kuritegeliku tegevusega siduda. Kõne all on ligi 100 riiki, sajad pangad, tuhanded ettevõtted ning kümned tuhanded ülekanded.

Praegu on riigil võimalus esialgse rahapesukahtluse korral külmutada pangakontodel olev raha maksimaalselt kuni 90 päevaks. Kui selle aja jooksul ei selgu piisavalt infot eelkuriteo kohta, tuleb vara piirangutest vabastada. Ka täna, pea kuus aastat pärast esimeste ning kolm aastat pärast skeemi viimaste maksete liikumist, on teadaolev info vara konkreetsete allikate kohta pigem spekulatiivne. On väga väike tõenäosus sellise skeemi toimimise ajal saada 90 päeva jooksu lähteriigist andmeid, mis viitaksid vara kuritegelikule päritolule, et oleks võimalik alustada kriminaalmenetlust ning raha arestida.

Kui tahta sellistele skeemidega tõsiselt võidelda, siis tuleb tekitada reaalne oht rahast ilmajäämiseks. Kurjategijate peletamiseks Eesti finantssüsteemist peaks riik kaaluma vara halduskonfiskeerimise võimaldamist ka nendel juhtudel, kus vara on otsese kuritegeliku tegevusega seostamata, kuid esinevad muud rahapesule viitavad objektiivsed tunnused. Kui näiteks vara tegelike kasusaajate kohta on esitatud valeandmeid või tehingute põhjendamiseks on esitatud fiktiivseid või võltsitud dokumente, siis peaks tõendamiskoormise ümber pöörama ning vara suhtes õigustatud isikul lasuks endal kohustus vara legaalset päritolu tõendada. Kui vara legaalset päritolu ei tõendata, siis vara konfiskeeritakse.

Tugeval järelevalvel põhinev ja kogu turu lõikes süsteemne rahapesu tõkestamine koos reaalse varast ilmajäämise ohuga aitaks Eestil tulevikus rahapesuga seotud riske märkimisväärselt vähendada.

Hetkel kuum