President Kersti Kaljulaidi käibele toodud komberuumi sõna meeldib eriti IRLile, tuletades nii meelde Kaljulaidi enda kunagist erakondlikku kuuluvust, kirjutab arvamustoimetaja Vilja Kiisler.
Hea ja lihtne oleks kogu see komberuumi mõtestamise ümber lahti läinud möll kokku võtta Twitteris lendu läinud selgitusega, et komberuum asub lasteaiarühma garderoobis ja märjad kombed kuivavad seal ära umbes kahe tunniga. Aga kui keelelust kõrvale jätta, siis üldistas presidendi aastapäevakõne esimesi mõtestusi kõige täpsemini suhtekorraldaja Andreas Kaju, kes ütles Twitteris: „Pärast
Tiina Kangro ja
Marek Tamme arvustuste lugemist on selge, et parem kardab, et president on tolerast, ja vasak kardab, et äkki on nats.“ Tamm viitas nimelt, et konservarvatiivne tõlgendus ei pruugi olla nii süütu, kui ta esmapilgul võiks paista (eriti kui meelde peaks tulema ajalooliselt rängalt koormatud
Lebensraum).
Praeguse seisuga on komberuumi sõna Eesti meedias kasutatud eelkõige padukonservatiivses tähenduses. Kas see oli Kaljulaidil nii mõeldud või mitte, on tagantjärele raske öelda – mina seda kõnes esiti ei kuulnud –
aga küllap ei tahtnud kuulda. Ehkki mäletasin hästi, et Kaljulaid on ennast määratlenud liberaalse konservatiivina.
Viimati teatas
IRL, et soovib pagulaste vastuvõtmise asjus karmimaid reegleid. Riigikogulane Mart Nutt teatas, et IRL on alati seisnud selle eest, et saabuvad sisserändajad austaks Eesti komberuumi, tõmmates sellega Kaljulaidi kõne täiesti ühemõtteliselt parteipoliitilisele liistule. Seetõttu tundub, et presidendil olnuks õigem see sõna ikkagi ära defineerida – muidu jääbki see ühe äravettinud partei lörtsida ja „natsistada“.
IRLi avalduse algatus tuli
Kalle Muulilt, kes järeldas kahe pagulaspere tragöödiast, et pagulaste vastuvõtmine tuleb peatada. See on iseenesest sama loogiline kui järeldada ühest naisepeksu juhtumist, et kõik Eesti mehed tuleb otseteed vangi või vähemalt ravile saata – või siis peaks riik enne abiellumist meeste tausta paremini kontrollima, et perevägivald oleks ette välistatud. Keegi nõudis veel kuskil, et poliitikud peaksid nendele kuritegudele reageerima. See on sama hea kui nõuda poliitilist reaktsiooni mis tahes krimiuudisele.
Väljasuremispiina piirile langenud IRList pole selline arutlemisloogika üllatav: vaadake vaid, mille kõigega on püüdnud tähelepanu saada partei kunagine läbipõrunud juht, praegune
justiitsminister Urmas Reinsalu. Loogika ei ole meeleheitel erakonna poliitikute parim sõber, selge see. Kindlasti ei tule aga presidendiinstitusioonile kasuks, kui üks aastapäevakõnest käibele läinud termin päriselt paduparemale ära keeratakse. Paduparemaid ootab pahimate päevade saabudes avasüli muidugi EKRE. Sinna sobiks hästi ka partei juht Margus Tsahkna, kelle Isamaa 2.0 mängis maha ajaloolise võimaluse avatud rahvuslusele (vastuolu terminites?) poliitiline sisu anda – iseasi, kuivõrd see poliitikule üleüldse jõukohane ülesanne võiks olla.
Seotud lood
Riigi loodud IT-majad pakuvad erasektori IT-ettevõtetele järjest rohkem konkurentsi. Võisteldakse tööjõuturul, IT-firmadel on oht muutuda tööjõurendi pakkujateks, selgitavad saatekülalised Äripäeva raadios.