Kirjanikule on ka aruandlus looming
Riigipalgalise kirjaniku aruandlus on igati jõukohane ja võib olla ka loominguline tegevus, annab teada riigipalka saav kirjanik, kirjanike liidu juhatuse liige Maarja Kangro.
Kuulun riigipalgaliste kirjanike “esimesse plejaadi” ja mulle jääb arusaamatuks, mis on see ränk koorem, millest Vilja Kiisler oma loos räägib.
Riigipalk on suurepärane meede, mille konkreetsele rakendamisele pole mul midagi ette heita. Jutt, nagu peaks riigikirjanik aru andma mitu korda aastas, on ekslik.
Lepingus on kirjas, et kirjanik peab andma oma loomeliidule “kirjaliku ülevaate enda loomingulisest tegevusest jooksva kalendriaasta jooksul” iga aasta 1. detsembriks, ja see on kogu ränk aruandluse koorem. Eelmise aasta aruandmine kujutas endast vabas vormis e-kirja Kirjanike Liidu esimehele Tiit Aleksejevile (et tema saaks info ministeeriumile edastada). Kui üksikasjalikult või üldsõnaliselt keegi oma loomingulist tegevust kirjeldab, on kirjanike endi asi, mingit “aruandluse vormi” ei eksisteeri, detaile ei pinnita.
Ma ei tunne, et mind survestaks miski peale mu enese südametunnistuse, ja mul on raske uskuda, et ka survetundlikum kirjanik võiks seda kord aastas saadetavat kirja ränga koormana tajuda.
Usun, et Vilja Kiisler soovis oma kirjatükiga loojaid kaitsta kvantiteedile rõhuva suhtumise eest, ja hindan sellist õilsat soovi kõrgelt. Kinnitan siiski, et riigipalgaliste loojate puhul ei rõhu tootmismahtudele ei loomeliidud ega kultuuriministeerium.